Kuidas ma ennast tunnen, kui ma söön

IMG-20190120-WA0000

Kodus tehtud imelised pannkoogid, teisisõnu massiivne süütunne.

Haiglatoit

Haiglatoit. Ja sel hetkel parim asi, mida olen kunagi maitsnud. Lihtsalt sel põhjusel, et mul oli “luba” seda süüa.

Hästi, sest söök on hea ja ma naudin seda?

Hästi, sest ma tegin ise süüa ja ma teen päris hästi süüa?

Normaalselt, see on tavaline elu osa?

Normaalselt, ma ei mõtle selle peale väga?

Vale. Vale, vale, vale, vale.

Söömine on minu jaoks peaaegu püha tegevus. Ma otsekui kardaks toitu. Ma otsekui peaks endale iga suutäit põhjendama, vahel ka teistele. Mul nagu ei oleks luba süüa. Söömisega kaasneb süütunne, mis on piinav. Oi kui piinav.

Ütleme, et te olete leppinud kokku sõbranna või sõbraga, et lähete koos kinno ja pärast kuskile välja. Te pole ammu näinud ja te olete sellest pikka aega rääkinud. Lõpuks ometi on see päev käes!

Siis juhtub kodus midagi. Pesumasin läheb katki ja ujutab korteri üle. Teil on igati loogiline vabandus, miks te ei saa kinno minna ja välja minna. Või… ütleme, te saate kõhugripi ja kallistate mõnuga kodus oma vetsupotti. Te ei suuda sellest sekundikski lahkuda.

Nüüd mõtle, mida sa tunned, kui su sõbranna või sõber pettumust alla surudes kinnitab, et loomulikult ei ole sest midagi ja vahel teebki elu selliseid vingerpusse. Te saate ju teine kord uuesti kokku saada. Kõik on ok.

Aga kas on? Süütunne närib. Te mõtlete, et miks just see kord, miks just nüüd. Miks mitte nädal hiljem. Tulgu see kõhugripp kolm korda hirmsamalt. Lennaku terve pesumasin õhku. Te tunnete süüd.

Seda tunnen mina iga kord, kui ma panen suhu midagi, mida saab nimetada toiduks. Hommikupuder? Ma söön seda iga päev. Aga hoidku jumal kui putru oleks lusikatäis rohkem kui tavaliselt – süütunne. Supp lõunaks, lisaks ka jogurt? Süütunne. Kas see jogurt oli ikka vajalik? Kõigisse jogurtitesse topitakse viimasel ajal eriti palju suhkurt sisse. Ja samas magusained on ka halvad. Peaks vist tegema mingi suhkruvaba teema. Keegi tõi tööle kommi ka veel? Üks komm? See tähendab vähemalt 10 minutit kiirkõndi. Tead ka, et ühes kommis on umbes 50 kalorit?

Õhtul paned söögile veidi majoneesi või ketšupit? Hulluks oled läinud? Süütunne. See on nii ebatervislik. Selle asemel võiksid hiljem paar viinamarja rohkem süüa.

Süütunne. Süü, süü, süü, süü. Muudkui süü.

Täna sõin nelipaki BelVita küpsiseid. Kas need maitsesid hästi? Jah, väga. Kohv kookospiimaga ka sinna kõrvale – suurepärane. Aga kas ma nägin neid nii, nägin neid lihtsalt küpsistena? Ei. 56 kalorit ühes küpsises. 224 terves pakis. Ma sõin TERVE PAKI. See teeb vähemalt 12 000 sammu, kui aeglaselt kõndida. 10 000 kui kiiremini. Siis ka ei saa päris -224 kalorit täis. Süütunne.

Tahaks sellest kuidagi lahti saada, aga selle asemel tulin siia ja panen kirja, mida ma tunnen. Vahel aitab lahti kirjutamine. Kõige nõmedam osa? Kõige haigem, imelikum, värdjalikum osa? – Ma saan aru, kui haige, imelik, värdjalik see on. Ebaloomulik. Söök on söök. Energia on energia. Need küpsised ei tapa mind. Ma võiksin neid nautida, eriti praegu, kui kaalus on vaja juurde võtta. Aga ei, ma upun oma süütundesse ja ei oska seda kuskile panna.

Ehk suudan ma seda homme paremini analüüsida. Aga see on lihtsalt läbilõige sellest, kui ebanormaalne on anorektiku mõtlemine. (Anorektik on õige kirjutada, mitte anoreksik. Vaatasin järgi.)

Ärge kunagi anoreksiat saage.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s