Kaaluda või mitte

Kaalumine on üheks minu kinnisideeks. Sellest on pikka aega sõltunud minu tuju sel päeval, sellest on sõltunud ka hommikusöögi valik (näiteks kas ma luban endal pudru peale ka maapähklivõid panna või kas sobib terve banaan või peab poolega leppima). Ja see on endiselt nii; seega ma ei tea, kas ma peaksin ennast üldse kaaluma või ei.

Haiglas nad ei lubanud mul endal näha (kuigi tavaliselt ma salaja ikka suutsin seda teha) ning see oli raske aga samas kergem. Kui ma ei näinud. Siis ma mõtlesin sellele, et mis see küll olla võiks, aga samal ajal ei muutnud see mind kurvaks või rõõmsaks – ma ei saanud enam numbrist sõltuda.

Käisin neljapäeval arsti juures. Ta ei olnud minuga sugugi rahul ning vaatab järgmiseks korraks, kas ja millal on Tartu söömishäirete keskusesse kohta. Sest tal on tunne, et ma ei saa ise hakkama.

Mul on ka see tunne kui aus olla. Sest kõik söömisega seonduv on peale koju saamist veel hullemaks läinud. Aga samas on mul ees töökohavahetus, nii et ma ei saa oma elust jälle mitu nädalat ära anda. See on ainukordne võimalus ja ma ootan seda. Seega rääkisin arstile ka, et palun-palun andku mulle veel üks võimalus, veel üks nädal et kaaluga 180 kraadi teha ja natukenegi tõusma panna. Siiani ei ole see õnnestunud. Näen teda uuel nädalal jälle, eks siis selgub vast miskit. Sunniviisilist haiglasse saatmist ei ole, kuigi tema sõnul on tegemist juba “eksistentsi küsimusega” ehk siis “kammoon Signe, su elu on kaalul”.

See toobki mind kaalu juurde. Kas kaaluda või mitte? Mõtlesin nüüd paar päeva esimest korda, et äkki ei peaks. Kuna aga tähtaeg pressib peale (arsti uuesti nägemine), siis on nagu vaja. Sest muidu ma automaatselt arvan, et söön liiga palju ja hakkan vähem ja vähem ja vähem…

Psühholoog soovitas ehk kaks korda nädalas, näiteks esmaspäeval ja neljapäeval, mis tundus loogiline. Aga samas ma kardan, et siis ma ikkagi olen liiga närviline ja ei saa millegagi hakkama.

Tahaks juba joosta. Nii väga. Üritasin õele auku pähe rääkida, et kui ma jooksen siis ma söön ka rohkem, aga ta ei luba. Eks ma saan vist ise ka aru, et ei saa päris nii. Sest ma pean ju plussi sööma ennast, kui ma veel lisaenergiat kulutan, siis on see veel raskem. Aga ma tunneks ennast paremini, kui ma saaks liigutada? Ma tean, et isu oleks siis ka parem ja siis ma sööks rohkem. Siis ma oleksin nõus kaalus juurde võtma.

Nüüd ma ei saagi aru, kas see on mina, kellel selline mõte on, või on see mu söömishäire, mis üritab mind kuidagi pehmeks rääkida. Argh. Ma tahaks, et mul oleks juba psühholoog olemas, aga hetkel nad ei lase mind tema juurde, kuna mu kaal on nii madal, et see on mõttetu, psühhoteraapia ei toimi.

Kas keegi viitsib ära lugeda, mitu korda olen ma siin sõna “kaal” kirjutanud? See ei tundu enam normaalne sõnagi. Kaal. Vaal. Saal. Maal.

Teadmatus tapab. Ja see postitus on nii mõttetu, ent kuidagi oli vaja see lahti kirjutada. Miskipärast eesti keeles ei ole ma üldse suutnud leida mingit normaalset informatsiooni söömishäirete kohta. Üht raamatut haiglas lugesin “Söömishäired. Juhised lähedastele”, aga see oli Soome oma. No ja siis selle “Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise” olen ka mingil ajal läbi lugenud. Aga rohkem pole miskit leidnud.

Närvi ajab.

Tegelikult ma ajan ise ennast kõige rohkem närvi.

Processed with VSCO with c1 preset

No ma ei tea noh. Mida teha?!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s