Loovteraapia

Ma olen selle postituse tegemiseks küll ikka megapikalt aega võtnud, aga nüüd täna, kui tuju on uue arstivisiidi pärast maas, ja tunnen ennast nagu läbikukkujast patsient, teen selle siiski ära. 😀

Meil oli haiglas tore võimalus osaleda loovteraapias, kus enamasti oli vaba teema, kuid samas vahel tegime ka midagi koos. Pildistasin üles (mitte sugugi suurepärase kvaliteediga, vaid nii, et enam vähem aimu saaks), mis ma seal tegin ja mõtlesin, et äkki kirjutan ka neist pildikestest väheke.

Esimene üleval olev Soov näitab siis seda, kuidas ma soovin terveks saada. Sest see, mis mul on – depressioon, söömishäire, obsessiiv-kompulsiivne käitumishäire, suitsiidmõtted – see on haigus. Ja ma ei soovi seda kellelegi.

Mulle meeldib endale, kuidas see välja tuli. Kasutatud siis tintekat ning akvarelle ning sõrmi. 😀

See oli üks ühine teema, mis oli sinu elu mandala. Tujud, olevik ja minevik. Ma ei tea, kas sellest on midagi võimalik aru saada, kuid minu jaoks algas kõik vasakult – ilusti, värviliselt. Siis tuli murdumispunkt, aga nüüd loodan ma uuesti asjad saada korda ning kasvada, ehk isegi õitseda. (Aga hetkel on see väga kauge eesmärk.)

Ma värvisin hästi detailset värviraamatud ning selle peale tuli tahtmine ise ka midagi detailset teha. See on muidugi veel lõpetamata, aga idee… mulle päris meeldis.

Kasutasin erinevaid materjale, et teha ühed lilled. Veidi meenutab kaarti.

Mulle reaalselt nii meeldis, et me saime kasutada kõiksugu materjale, ajakirjad, liimipüstol, samas erinevad teibid, templid, akrüülid, akvarellid ja mis kõik veel.

See peaks olema minu hale versioon Gustav Klimti Elupuust. Midagi nagu tuli. 😀 Aga noh, see oli lihtsalt üks äärmiselt kiire visand ma ütleks.

Langevad tähed. Selle pildi tegemist ma hästi ei mäleta, aga oli vist tegemist teraapia tunni lõpuga ja mul veel värve alles, seega tuli mingi selline sokerdus. Aga hei, vahest loevad sokerdused kõige rohkem. Neid tehes sa ei pea midagi mõtlema ja kui lõpuks veel mingi reaalne asi kokku tuleb, millel võibolla on mõte, võibolla ei ole mõtet, siis miks mitte. Kui ma kandideeriksin kuskile, siis minu moto oleks ROHKEM SOKERDUSI.

Vot sellega on nüüd selline naljakas lugu, et mul pole ÕRNA AIMUGI kas ja miks ma selle töö tegin. Ma arvasin, et terapeut pani kaasa kellegi teise töö, seni kuni oma nime märkasin. Tore-tore, impulssravi. Iga päev ikka tuleb midagi välja, mis ma olen ära unustanud. Näiteks sellest ei olnud mul aimugi, et ma Siljale olin kõiki töid haiglast koju jõudes näidanud.

See oli vahetult enne Klimti tööd ja ilmselt ei vaja tutvustamist. Mõtlesin, et võiks proovida. Kuidagi oli mõtteis Doctor Who. Vincent on siiski sealne parim osa ja võtab ALATI silma märjaks.

Midagi lihtsat. Samas kindlate joontega piiratut. Mulle meeldis nii väga akvarelliga asju teha. Selle tegemist samas ka eriti ei mäleta. Tuleb nagu tuttav ette, aga samas ma ei ole kindel, kas ma mäletan seda, või ma arvan, et ma mäletan.

Mustrid. Mustrid mustrid mustrid. Neid tahtsin ma iga kell ja igal pinnal teha. Sellel polnud pointi. Tegelikult selliseid tööd, mis tunduvad mõttetud, olid head selle jaoks, et sa lihtsalt ei mõelnudki millelegi. Lihtsalt lasid kätel omasoodu minna.

Aastaring. Tahtsin katsetada midagi veel selle tehnikaga, millega esimese soovipildi tegin. Tuli vast välja kah.

Mullid. Mõttemullid. Seebimullid. Mull mull mull mull väiksed kalad mullid. Ma ei oska kommenteerida. Võibolla see, kuidas tunded hakkasid impulssravi tõttu tagasi hiilima, kuid võisid iga hetk puruneda, nagu midagi habrast. Nagu seebimull, mis lendab seni, kuni vastu seina, põrandat või kellegi kätt plartsatab.

Veel mingisugune mandalahakatus lihtsalt meelte rahustamiseks. Joonlaudu ega sirkleid ei olnud vot, seega täiesti vaba käega tehtud.

Seda tehes ma tean, et ma mõtlesin sellele, kuidas ma üritan välja murda, aga ei suuda. Kuidas ma olen nii lämmatatud depreka pärast, et vaid käejälge on natuke näha. Natukene. Aga on. Hetkel ma kardan, et olen samas kohas tagasi, kuid ma mõistan ennast ja seda haigust ehk veidi rohkem. Kui see kõlab loogiliselt? Võibolla mitte, aga minu jaoks on.

Mustad mõtted. Sest neid on. Nad tulevad ja lähevad ning nende kõrval on ka head ja positiivsed ja ilusad ja värvilised mõtted ja ideed ja tunded, kuid samas ühel päeval ma mõtlesin, mida kirjutaksin enda hüvastijätukirja. Samas ma sain aru, et see ei ole okei. See on must mõte. Sellest tuleb lihtsalt üle saada. See tuleb lihtsalt üle värvida. Tuleb programmeerida end see üle kirjutama. Sel korral ma sain sellest lahti.

Näotu. Sest nii tunnen ma ennast iga kord, kui keegi küsib, kuidas mul läheb, kuidas on, kuidas ma hakkama saan, mida ma tunnen, mis mind vaevab. Täielik tühjus. Isegi mu nägu on kadunud, sest ma ei oska öelda. See on nagu… nagu sahin televiisoris, kui sa vajutad kanalile, mida ei eksisteeri. Staatika.

Huvitaval kombel tähendab see mulle hästi palju. Elu aastaringid. Tegin seda individuaalses loovteraapias, mille arst mulle määras, kui kuulis, et mulle meeldib kunsti teha. Siia panin kõik aastad, sünnist praeguseni, ja joonistasin enda jaoks lahti selle, mis ja millal toimus. Kirjutades oleks see raske, kuid ühe suurema portsu pisaratega rääkisin terapeudile ära. Ükski teine töö mind vist nii palju ei aidanud kui see.

Pudelisse pandud emotsioonid. Sest ma tunnen, nagu oleks enamik tundeid minu sees pudelis kinni. Ma ei saa neile ise ligi, rääkimata sellest, et teised neile ligi saaksid. Ma tean, et minus on rõõmu ja kurbust, et minus on elevust. Et minus on armastust, nuttu. Et minus on eufooriat ja melanhooliat. Samas ma ei tunne neid füüsiliselt. Nad lihtsalt on. Otsekui pudelis, muust maailmast eraldatud. Näed, aga ei saa katsuda.

See oli kõige esimene asi, mis ma loovteraapias tegin ning sellega seoses nägin ma ka õudusunenägu, kus see pilt oli algul valmis ning järjest muutus tühjemaks ja kustus lõpuks üldse. See oli väga häiriv ja ma ei tea, mida see tähendas. Nimetaksin selle vist… Rada.

Taas tahtsin teha midagi detailset, samas mõeldes mõnele inimesele. Kas see on minust vastik ja ebanormaalne? Ma tunnen, et on, kuid samas ma ei tunne ennast nii halvasti, kui peaks? Segadus.

Üks teine väga väga oluline pilt. Mina. Mis mu peas toimub. Mis mu sees toimub. Mis minus valitseb. Mis mind valitseb. Millal valitsen ma ise ennast ning enda mõtteid? Ehk kunagi. Vähemalt ma tean, mille vastu ma nüüd sõdin.

Abikäed. Sest kõik aitavad. Kõik mu ümber on nii mõistvad ja head ja ma ei tea, miks või kuidas ma nad tegelikult ära olen teeninud. Kas ma päästsin ehk eelmises elus maailma?

Abikäed selles mõttes, et hoiavad mind koos. Et ma ei murduks või pudeneks tükkideks.

Siin mõtlesin autogeensele treeningule, millest ma peaks ka ühe korraliku postituse mingi hetk kokku kirjutama. Igatahes peale tavapäraste hingamisharjutuste ning pingutus-lõdvestusharjutuste tegemist läksime me nn “kujutlusmatkale” kas õhupalliga sõitma või merele lainetesse hullama. See oli minu interpretatsioon sellest esimesest siis.

Kuidas edasi. Mis saab edasi. Mis on oluline, mida ma tahan, mis mulle meeldib, mida ma armastan, kuhu ma püüdlen, mis saab.

Kiitus, kui siia lõppu jõudsid!