See on nagu narkomaania

Kaks söömishäirikut said mingi hetk kokku (mina ja minu sõbranna, eks :D) ning otsustasid teha küsimuste ja vastuste vooru. Veel enne seda aga tahtsin ma rääkida, kuidas mu õde minu toitumishäiresse suhtub.

Ta ütles, et see on nagu narkomaania. Millega ma olen täielikult nõus. Sest see on sõltuvus. Kui narkoman tahab pidevalt uut doosi, mis oleks eelmisest suurem ja tugevam, siis mina tahan pidevalt uut numbrit. Mis oleks eelmisest väiksem. Ja hoidke siis oma piip ja prillid, kui sada grammi on hoopis juurde tulnud. Kõige raskem on ikkagi kaalul see esimese numbri muutus.

Süümepiinad on võõrutusnähud.

See number alles läks mul uuesti väiksemaks. Ja ma tundsin, nagu ma oleks midagi võitnud. Absurdsel viisil ma tundsin ennast nii, nagu ma oleks midagi saavutanud. Minu narkootikumi-laks, aga anoreksia kujul. Ja nüüd on jälle kinni see, et esimene number mu peas ei tohi suuremaks muutuda. Sest mis siis saab. Siis ma oleks nagu läbi kukkunud… Kuigi tegelikult ei muutuks mitte kui midagi.

Okei, aitab sellest jamast, ma ei suuda seda teemat praegu täpsemalt selgitada. Ehk aitab mõista mul endal seda see, kui kirjutan enda ning sõbranna vastuseid mõningatele küsimustele…

Sõbranna ja minu vastused (temal siis kaldkirjas :))

1. Kuidas sai su söömishäire alguse?

Esimest korda, kui kasutasin toitumist mingil kahjulikul või kontrollival viisil oli siis, kui inimesed hakkasid teada saama sellest, et teen endale haiget. Ma ei tahtnud, et inimesed teada saaksid, see tähendab… ma lõpetasin visuaalsed haiget tegemise meetodid ja sõin ainult kellaaja järgi täpselt samu asju iga päev. Ja ma ei tohtinud süüa “valel ajal”, sest muidu ma olin nõrk, hale ja ma ei väärinud seda. Ma ei tohtinud süüa midagi, mis mulle maitses, sest mulle maitses see. Võtsin näljatunnet nagu seda “karistust” ja leidsin, et see oli isegi efektiivsem kui nt lõikumine, sest lõike valu on hetkeline, nälga aga tunned kauem. Sõin ainult inimesete nähes, et nad midagi ei kahtlustaks ja seda ka ainult kindlal kellaajal ja ainult siis kas kartulit, salatit või muna. Ma isegi ei tea miks need toidud, aga need ei olnud mingid erilised. Lisaks ei söönud ma magusat, sest see ka mulle maitses.

Minu lugu oli hoopis teistsugune. Ma käisin reisil ja pärast vaatasin reisipiltidelt, et hmm, ma olen kuidagi päris kogukaks muutunud. Ma ei ütleks, et paksuks, aga lihtsalt… kuidagi eemalt nähes sain aru, et olen muutunud suuremaks. Siis tegin selle väikese muudatuse, et ei kasutanud enam tee ja kohvi sees suhkrut ja kaal hakkas kukkuma. Komplimendid hakkasid ka tulema. Lisaks hakkasin jooksmas käima ja järjest enam nii öelda… tervislikult sööma. Ma arvan, et mul saigi kõik alguse ülitervislikust söömisest, ehk siis rohkem orthoreksiast (?). Algul oli normaalne, et ma sõin nädalas korra pitsat ja jäätist ja ikka lubasin endale selliseid asju, aga siis hakkasin neid järjest vähem lubama ja järjest rohkem asju ära jätma. Näiteks kui tööle toodi kooki, siis ma võtsin ühe tüki ja kui alles jäi, siis rohkem ikkagi endale ei lubanud. Kui varem sõin tööl näiteks sööklast ostetud pastat, siis nüüd vahetasin selle salati vastu. Näiteks tegin kodus putru, ja lisasin terve banaani tavaliselt – natukese aja pärast langesin selleni, et lisasin pool jne. Märkamatult otsekui hakkasin järjest vähem ja vähem sööma ja enda jaoks nii öelda “ebatervislikke” asju välja lõikama, kuni noh, jõudsingi siia.

2. Keelatud toidud ja lubatud toidud

Šokolaad!!! Nagu lihtsalt, ma satun hüsteeriasse. Krõpsud või igasugune “kiirtoit”, sest see on nii rasvane ja ma lihtsalt ei suuda. Siis nt sai. Mis on imelik, kuna pastat ma võin nüüd süüa, kuigi ka see oli varem keelatud. Mingi aeg vältisin kõiki teravilju. Lubatud toidud on PÄHKLID millest ma siiamaani aru ei saa, sest igasugune rohke rasvasisaldusega söök on hirmus. Ja juust ja või ja JAHU olid ka suured keelatud toidud, aga neist olen juba peaaegu üle saanud. Siis lubatud ongi igasugune värske kraam – salatid ja marjad. Aga mitte mangod ja banaanid ja avokaado, sest need tundusid ka liiga kaloririkkad. Ja nt püreesupp on lubatud. Seega väljas söömisel on alati püreesupp või siis PANNKOOGID. See pole isegi loogiline, aga ma teadsin alati, mis seal sees on ja siis see polnud nii hirmus. Siis ma kardan igasugust “töödeldud toitu” ja igasuguseid “kastmeid”, nt majonees, tšillikaste, ketšup… Ja ma alati vaatasin nende puhul, et oleksid minimaalsed kalorid. Isegi kui ma ube ostsin, või herneid, ma valisin purkide vahel, kuni leidsin sellise, kus on kõige vähem kaloreid. Nagu need on fucking OAD.

Mul niiöelda keelatud toit oli/on kindlasti leib ja sai. Haiglas hommikul süües oli iga kord eneseületus, kui lisaks pudrule ka juustusaia tegin (aga see oli niiiii hea). Siis keelatud veel järgmised asjad – šokolaad, küpsised, koogid, pasta, pitsa (neid kaht viimast lubasin endale ainult siis, kui millegi arvelt kompenseerisin), kiirnuudlid, igasugused valmistoidud… riis. Jah, isegi riis – välja arvatud sushi puhul, siis oli riis okei. Mahlad, smuutid, jäätis, igasugused jogurtid ja magustoidud (ainukesena lubasin endale neid proteiinikohupiimasid ja proteiinijogurteid). Lubatud toidud oli/on kõik värske ja salatid (kaste peab muidugi võimalikult vähe kaloreid andma), puuviljad ja juurviljad, kalorivabad joogid, hommikupuder, kodujuust, muna. Mul ei ole seda teemat, et ma sööks asju, mis mulle ei maitse, pigem on siin kogusega mängimine – et ma saaksin süüa võimalikult palju võimalikult väheste kalorite eest. Samas näiteks mul samuti pähklid on lubatud söögi hulgas, mis on tõesti naljakas. 😀 Mis on aga kurb, on see, et haiglast välja saades on minu söömise teema palju raskemaks läinud – mu keelatud toidu nimekiri kasvab ning mu portsjoni suurused vähenevad. Ja ma ei tea, mida selles suhtes ette võtta. Üks positiivne asi on muidugi see, et ma nüüd julgen kartulit süüa! Üle teab kui pika aja. Ja kuna ma võitsin kasti Nakd toorbatoone, siis on nagu natuke kohustus neid süüa. Ja need on head ning üks päevas on kuidagi lubatud. Ma ei tea, kuidas need keelatud toidud lubatuks muuta. Õde ütles, et sööme koos ja mitu korda ja siis äkki aitab – tundub, et isegi võiks.

3. Millised on kõige halvemad kommentaarid, mida on tehtud?

Näiteks, kui selgitasin esimest korda kellelegi, et ma ei söönud hästi pikka aega korralikult, see oli siis kui näljutasin end haiget tegemise pärast. Ja siis see tüdruk ütles “Aga kui sa nii vähe sõid, kas sa poleks pidanud mitte muutuma, noh, väga kõhnaks või nii?” Lisaks veel: “need püksid on kitsad sulle ju?”, “ooo suur kann”, “jälle õgima”, “kuidas sa nii palju süüa jaksad”, “sa võtad juurde või?”, “see on nii rasvane”, “see näeb nii magus välja”, “tead ka kui halb see toit sulle on”. 

Neid kommentaare on niiii palju. Iga väiksemgi poolik lause, poolik sõna võib mind rivist välja lüüa. Näiteks ka need samad “kuidas sa nii palju süüa jõuad”, “kas sul kõht juba täis ei ole?”. Samas ka mingid sellised on väga häirivad, kui inimesed kommenteerivad omaenda toitumist, a la “ma ei ole täna midagi söönud” – siin tekib automaatselt see refleks, et järelikult kui mina olen, siis ma olen läbi kukkunud ja halb, sest kui keegi teine on suutnud olla söömata, siis miks mitte ka mina. Ja lisaks veel klassikalised “sa oled nii kõhn, sa ei pea üldse muretsema selle pärast, mida sa sööd”, “sa ei näe liiga kõhn välja”, “sa ei näe välja nagu sul oleks söömishäire”, “sul nii veab, et sa nii kõhn oled”, “kõik riided sobivad sulle”. Aga kindlasti ka “SA NÄED JUBA PAREM VÄLJA” – ilmselt üks kohutavamaid fraase, mida keegi saaks mulle öelda. 😀 Imelik, eksju?

4. Kas sellel teemal on pere või sõpradega okei rääkida või pigem mitte?

Nüüd, kui ma ise olen seda endale normaliseerinud või aktsepteerinud seda fakti, et mul söömishäire on, siis enam ei ole rääkida imelik, aga kunagi üritasin iga hinna eest varjata seda. Kuigi praegu teavad siiski vaid inimesed, keda usaldan.

Mul teavad päris paljud tuttavad. Ega see blogi seda just ka saladuses ei hoia. Vanemad ei saa üldse aru ja ütlevad vaid, et ma peaksin normaalseks hakkama (oleks see ometi nii lihtne) ja pigem on vihased ja kurjad. Õega saan sellest täiesti normaalselt rääkida ning ta tundub mõistvat, kui ma midagi ütlen või teen. Kõige parem on aga rääkida kellegagi, kes on sama asja läbi elanud. 😀

5. Kas sa kaalud ennast või oled kunagi kaalunud ja kas see on olnud su kinnisideeks?

Praegu pole end kaalunud. Kardan. Nagu hüsteeriliselt kardan, et kui astun kaalule ja seal on suurem number, kui olen harjunud, kardan, mis ma selle teadmisega võin peale hakata, kardan, et satun jälle algusesse tagasi ja ei söö mitu päeva ja siis õgin ja siis ei söö mitu päeva ja siis õgin ja see lihtsalt tekitab nii palju ärevust ja pinget. 

Aga kunagi kaalusin ennast mitu korda päevas ja vähemalt hommikul, peale seda kui olin vetsus käinud, mul ei tohtinud olla ei patsikummi ega mingisuguseid “lisaraskusi” ja kui ma kaalusin vähem kui eelmisel hommikul, võisin ma hommikust süüa, kui ei, siis tavaliselt sõin alles õhtul või jätsin üldse söömata.

Minul on kaalumine praegu kinnisideeks. Ma iga päev, eranditult, pean teadma, kui palju ma kaalun ja sellest siis sõltub ka söömine ja olek ja tuju. Muidugi ma tean, et ma pean juurde võtma, aga see numbri suurenemine ei ole see, mida ma ootan. Aga ilma kaalumiseta hakkan ma veel rohkem paanitsema ja siis ei julge üldse mitte midagi süüa. Aga mul on ka tavaliselt nii, et teen putru hommikul – kui kaal oli väiksem, siis võisin lisada rohkem kookoslaaste või näiteks kakaod, kui mitte, siis ainult pisut lisandeid. Väga haige. 😀

6. Mida sa oled viimasel ajal teinud, et söömishäirest lahti saada?

Viimasel ajal ma olen lihtsalt teinud hambad ristis kõike vastupidiselt sellele, mis mu peas toimub. Lihtsalt selleks, et saada lahti sellest mõttelaadist. Olen sundinud sööma ennast hirmutoite ja mitte trenni väga tegema ja lihtsalt puhkama. Olen sundinud ennast iga päev vähemalt kolm korda sööma ja iga päev söönud ka midagi magusat. Pole ennast kaalunud, sest arvan, et see ei aitaks mind praegu, vaid teeks mind ärevamaks ja süvendaks hirmutunnet. Olen üritanud tegeleda igasuguste teiste asjadega, “keeping busy”, et mul oleks võimalikult vähe aega mõelda toidule. Kuigi ma siiski mõtlen, eriti sellele, et tahaks ennast magusat täis õgida. 

Ma olen saatnud pilte oma kõikidest söögikordadest kas õele või sõpradele, kes siis on niiöelda mu südametunnistus ja kellele ma tõestan, et ma ikka söön. Kuigi see on jube raske, süümekad on palju suuremad, kui nad näiteks enne haiglasse minekut või haiglas olid. Üritan ka endale muud tegevust leida, kuid hetkel tundub siiski, et suures osas elan söögikorrast söögikorrani. Ma võin vahest tunde retsepte otsida ja mõelda, kuidas neid tervislikult teha. Tahaks lihtsalt nautida, aga vot pea ei lase (veel).

 

7. Mis motiveerib sind söömishäirest vabanema?

Praegu mind motiveerib see, et olen suutnud viimasel ajal ennast esimeseks panna ja olen ühtepidi nii tüdinenud seismisest siin augus. Olen piisavalt kaua siin passinud ja tahaks juba edasi liikuda ja e l a d a, nautida sõpradega jäätist palaval päeval, mitte karta, kui palju kaloreid seal on ja kuidas ma need kõik maha põletan. Üks suur asi, mis motiveerib mind, ongi teised inimesed, kes must hoolivad, mõtlesin nii, et pean enda eest hoolitsema, et nad ei muretseks ja et ma vähemalt ü r i t a k s i n, sest see on vähemalt see, et ma proovin. Üritan korrutada endale, et olen väärtuslik ja et see saaks mu harjumuseks, mitte ei keskenduks sellele, et ma midagi ei vääri. Teiseks suureks motivatsiooniks on mu väike õde. Ta nii jälgib mind ju ja ta ikka tahab olla minu moodi ja ma ei taha, et ta saaks minu halvad harjumused, seega pean talle näitama teistsugust käitumist. Ja ka sina oled mu suur motivatsioon, sest ma ei tunne end siin üksi ja kui enda jaoks ei jaksa, siis ma tahan vähemalt motiveerida sind ja seda saan ma ainult teha, kui näitan, et ma ise proovin ja et on võimalik sellest üle saada. Läbi selle tahtmise sind motiveerida, motiveerin end.

Ma tean, et mu pere ja sõbrad muretsevad, ma ei taha seda neile teha. Samuti mu motivatsiooniks on see, et tahan uuesti hakata jooksmas käima ja sporti tegema – metsikult igatsen seda. Samas ma ei taha muutuda, nii et mu jaoks selline raske olukord, milles olla.

8. Miks sa tahad söömishäirest vabaneda?

Perekonna, enda jaoks tähtsate inimeste ja sõprade jaoks. Et nad ei muretseks.

Sest ma ei jaksa enam niimoodi. Mul on mingid nutukad vahest õhtuti, kus ma lihtsalt kordan, et ma ei jaksa ja ma ei taha. Samas ma ei taha ka paraneda, sest ma kardan. Hirm on suur tegur. Samas ma tahan terveks saada, et nautida ka muid tegevusi, et ma saaks keskenduda ka millelegi muule peale toidu. Et see oleks sama loomulik, kui muud tegevused, millele ma ei mõtle. Et elaksin hetkes, mitte kartuses tuleviku ees või süütundes mineviku ees.

 

9. Mis on selle juures kõige raskem?

Kõige raskem ongi luua uusi harjumusi. On mugav ja turvaline teha asju vanamoodi. Sa tead vähemalt, mis ees ootab. Raske ongi see, et pead end sundima ja et see protsess on nii aeglane ja asjad ei käi kiiresti ja järjepidevus paranemisel on raske.

Raske on ennast veenda või endale teadvustada, et kõik ei ole sinuga korras, kuna sa oled harjunud selline olema. Raske on inimestega rääkida ja selgitada, mis tunded sind valdavad. Raske on tõesti teha midagi uut ja enda reeglitest lahti lasta. See on nagu esimest korda mingist trepist üles minna – sa ei tea, millised astmedki on, aga sa lähed, pimesi. See on hirmus. Ja raske, sest võhm on väljas.

10. Kas sa arvad, et sa saad kunagi täiesti terveks ja kui kaua see aega võiks võtta?

Praegu mul on selline tunne, et mul on võimalus sellest välja tulla. Miks? Sest ma tahan. Sest ma tahan elada. Ma ei leia muidu elus olemisel enam mõtet, mis mõtet on elada, kui mu põhimõtteks on end piinata? Mis elu see on. Ma ei viitsi enam. Ma ei jaksa. Elu on elamist väärt ja iga viimane asi tundub nii hea uus ja huvitav, et ma tahan lihtsalt igast momendist elada viimse välja, justkui see oleks mu viimane, tunnen et olen nii palju elamata jätnud ja ei leia sellel enam mõtet. See võtab aega, aga usun, et saame hakkama.

 

Mul on hetkel selline tunne, et ma küll kunagi terveks ei saa. 😀 Samas ma loodan, et see tunne on vale, ning et ma suudan end piisavalt motiveerida ja sellest lollist hirmust lahti lasta ja selle asja ikkagi ära teha.

Huvitav oleks teada, kuidas vastaks neile küsimustele inimesed, kellel ei ole söömishäirega kokkupuudet. Või kes teavad kedagi, kellel on. Või kui vastaks veel keegi, kes ennast siin ära tunneb.

Mõtlesin oma õe käest ka veel pisut asju küsida, ehk panen siia kirja. Ma arvan, et see on hea… enesepeegeldus? Küsimustele vastata ning teiste vastustest mõtteid leida.

58382964_2436282339766272_3295660605314170880_n

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s