Teine nädal haiglas

Teisipäev

Käisin täna luutiheduse mõõtmisel. See oli väga kummaline, mingi masin on lihtsalt su kohal ja vahepeal piiksub natukene. Tulemused peaks saama paari päeva pärast või hiljemalt järgmisel nädalal.

Ma olen korralikult haigla menüüd üles kirjutanud, peamiselt selle jaoks, et saaksin tulevikus kodus olles sealt inspiratsiooni ammutada ja jälgida, et pean toitumiskavast kinni. Ilmselt ei ole ma siis veel täiesti terve, kui siit koju saan. Loodetavasti see aitab ja kuidagi paneb mind enda eest rohkem vastutama. Ja ma leian, et toitude järele oma emotsioonide kirjutamine aitab süütundest kuidagi veidi rohkem lahti lasta. Aga jumala eest, kui ei taha, siis ei pea neid lugema.

IMG_20191014_161720_153

Tegelusteraapia. Vanalinnast inspireeritud vesivärvidega maalike, mis teistele isegi meeldivat paistis. Olen eranditult siiani akvarellidega maalinud, enam pole pliiatsiga väikeseid joonistusi ka saanud mahti teha, aga võib-olla mingil hetkel teen uuesti.

Samuti olen ma mõelnud arvustada erinevaid asju/maiustusi jms, kuid kardan, et mõnele tundub see liiga toidule keskendumisele ja siis ei ole seda teinud. Mõnes mõttes tahaks, kuna minus on pettumustunnet nii palju, kui midagi pole nii hea, kui ma oleksin lootnud ja see aitab selle kuidagi peast välja saada. Eks ma veel mõtlen sellele – mu õde ütles, et talle meeldiks, kuna ta ise ei suuda kunagi maiustusi valida. Ootan ka teistsuguseid arvamusi. Üldse, kõike võib mulle kirjutada. Isegi, kui teema ei ole minu, haiguse või muuga seotud. Ma tunnen ennast lihtsalt väga tugevalt igavusse suremas.

Kolmapäev

Eile käis veel üks sõbranna mind vaatamas, mis oli nii nii tore. Meenutasime vanu aegu ja naersime. Mu jaoks on tegelikult imelik naerda – ma ei ole seda ammu siiralt teinud. Aga see tuli nii loomulikult, aeg läks kiiresti ja mul oli reaalselt tore olla ja vestelda. Mõnus vaheldus ka sellest, et ma lõuna ajal jällegi pillida suutsin. Eile oli selles mõttes tavalisest veidi parem päev. Raske ikka, aga siiski oli selles midagi positiivset. Tänase osas ei ole ma veel suutnud otsustada, kas tuleb tore või nõme. Tundub, et iga asi võib seda meeleolu enda poole kukutada. Hetkel selline neutraalne olek on ka okei.

Täna tehakse EKG-d jälle, seda vist päris üle päeva ei ole, aga nädalas ikka korra… ma ei mäleta?

Lisaks oli õhtul mingi mõnus breakdown, sain isegi rahustavat mingit mikstuuri, sest lihtsalt ei suutnud ennast kokku võtta. Nii vastik oli olla, muudkui nutsin ja olin täielikus paanikas. Rääkisin pikalt emaga, see aitas ka veidi rahuneda. Kokkuvõttes ei olnud hea päev.

IMG_20191015_144239

Ühes loovteraapia tunnis tehtud lemmiklooma joonistus. Valisin lohe/draakoni, sest see oleks minu täielik vastand. Kuidagi leidsin mingisuguse seoses enda peas.

Neljapäev

Täna hommikul oli kaalumine. Uus kaal – 38,9. Seega juurde tulnud vaid 0,2 kg sel korral. Ma tunnen, et see on ajutine ja esmaspäevaks on raudselt tõusnud jälle kahe kilo võrra. Kardan nüüd veel rohkem kui siiani ja iga oode on järest raskem. Tavalised toidukorrad hakkavad tasapisi arenema ja ei ole nii palju süümekaid. Ebamugav (sest liiga palju süüa) on endiselt, aga vähemalt ma olen nüüd saanud selle rütmi sisse, et kolm korda päevas korralikult süüa. Üllatav ongi mu jaoks, et ooted muutuvad järjest raskemaks.

Imelikult mugav ja parem oli olla, aga ma tean, et see tuli sellest, et kaalu ei olnud vähemalt tänaseks nii palju juurde tulnud, kui ma kartsin. See on väga vastakas olukord – ühelt poolt ma ei peaks rõõmus olema, aga teisalt ma ei saa selle emotsiooni osas ka midagi ette võtta (rääkisin ka sellest arstiga ja taas sain kinnitust, et see on tavaline ning ma võin ennast paremini tunda, olenemata põhjusest. Hea on see, et ma vähemalt ise mõistan, mis on emotsiooni taga).

Pühapäeval tuleb ema külla ja võin temaga koos korraks välja minna ja isegi ühe oote väljas süüa. Juba vaatasin, et Lõunakeskuses on jäätisega head lood, nii et ilmselt võtame seda. Tahaks, et ta varem tuleks, aga peab sellega leppima. Võib-olla, et järgmisest nädalast lubatakse mind külastajatega korraks ka välja käima, igatahes loodan selle peale täiega. Tegelikult see pidi olenema sellest, kui su kehamassiindeks teatud numbri täis saab, aga kuna arst ütles, et ma olen veidi erandlik juhtum (et nii madala kehamassiga üldse olen siiani normaalselt funktsioneerinud), siis ma võin õueloa ehk ka varem saada. Täna või homme saan temaga vast rääkida ja seda täpsustada. Vähemalt mingi mõte, mis mul edasi liikuda aitab.

Täna on teine kord psühholoogiga ka kokku saada. Ei tea ennustada, kuidas see läheb, aga sisimas valmistun nutma (mida ma isegi ei teinud, väga). Nutmine on tegelikult hea, aitab tunded välja saada ja peale seda on kergem olla. Kuigi piinlik kah. Kuigi ei peaks. Kui kuskil ei peaks nutmise pärast piinlik olema, siis see on kindlalt siin. Ja pisaraid olen ma nii ise lasknud tulla kui ka näinud, seega see on täiesti okei ja normaalne.

Kummaline on see, et ma olen paar korda tajunud nagu ma ei oleks mina ise. Täpselt nagu ma vaataks omaenda tegevust ja keha ja kõike eemalt. Selline… kehavälise kogemuse tunne on. Rääkisin sellest psühholoogile ka, kes ütles, et see on normaalne. Mulle üldse meeldib, kui palju siin sisendatakse, et kõik su tunded on väärtuslikud ja normaalsed. See aitab endaga hakkama saada. Sama asja mainisin ka arstile, kes kinnitas mulle, et ma ei hakka hulluks minema. 😀

Liiga täis kõhu tunne on pidev kaaslane, mis täiega häirib. Kui sellest lahti saaks, oleks juba päris tšill olla. Kuigi samal ajal muutub siin olemine ka järjest igavamaks ja tüütumaks. Näiteks tänase päeva üldiseks emotsiooniks on kurbus. Tahaks lihtsalt koju, tahaks natukene enda igapäevaellu tagasi. Läksin isegi nii kaugele, et öelda, et tahan tagasi sellesse hetke, mis oli enne haiglasse tulemist, mis siis, et tervisega olid siis ikka väga pekkis lood.

Rasked mõtted on veel tööga ka seotud, aga psühholoog ütles, et ma selleks nädalaks need ära unustaks ja mõtleks sellele alles uuel nädalal. Ja siis ennast kokku võtaks ja nende informeerimise lihtsalt ära teeks. Ma tean, et peaksingi sellesse nii suhtuma, aga kuradi raske on.

IMG_20191016_162159_410

Mõtlesin oma teeväljakutsele, eriti kuna sõbranna tõi mulle valget teed maasikaga (mis, muuseas, maitseb imeliselt ning on kindlasti mu saja tee TOP 3-s! Ma olen hetkeseisuga proovinud 97 erinevat teed, vaid kolm on veel jäänud!

Reede

Täna on küpsetamise päev. Teeme mustika kohupiima purukooki. Raske on selle mõttega toime tulla ja ette põdemine on niivõrd rõve. Samas ma ei saa sinna mitte kui midagi parata, et see nagu mingi rusuv pilv on mu kohale sattunud. Tahaks, et see juba möödas oleks. Tahaks, et oleks juba pühapäev. Või esmaspäev. Tahaks teada, palju siis on kaal tõusnud. Selline tunne, et elan hirmus kaalumisest kaalumiseni.

Veel tuleb täna sugulane külla, mis on – ma usun – tore. Vähemalt läheb aeg pisut kiiremini. Ja võibolla aitab see mind pärast väljakutsuvat päeva mitte nii palju oma negatiivsetele emotsioonidele keskenduda. Hetkel on aga ikkagi suhteliselt närviline olek.

Sain arstiga ka rääkida. Järgmisel nädalal lubabki sõbranna või kellegagi ka välja minna ning oodet lisaks pühapäeval emaga söömisele ka sõbrannaga väljas süüa. Ilmselt saab see mu jaoks olema paras väljakutse – nagu vist juba sadu kordi olen maininud, siis ooted on kujunenud raskemaks, kui seda on põhitoidukorrad. Mainisin ka seda.

Hetkel on meie koogike nüüd ahjus ja kella kolmese oote ajal peame seda sööma. See tuli väga ilus ja mustikane. Loodan, et söömine läheb ka hästi, selle valmistamine natuke võttis närve ära, aga ikkagi on selline kerge ärevus sees. Samas täna, eriti peale arstiga rääkimist, tunnen ennast veidi tugevamana. Hommikul oli hästi palju muremõtteid ja närve sees.

Kella kolmene oode oli enda oode, sest meil jäi kook tooreks ja see pandi uuesti ahju. Seega seda peame ilmselt sööma viimase oote ajal. Krt ma olen nii närvis selle pärast, sest KÕIK läks nii pekki.

Postitan praegu selle jura ära, sest ma olen hetkel endast väljas ja ei taha midagi rohkemat kirjutada. Mul on uus emotsioonidega menüüpostitus niikuinii tulemas. Lihtsalt, see lõi kõik praegu loksuma ja lahti ja mul on nii paha tunne. Send help.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s