Taasavastan oma hobisid

Kui mul sõbranna külas käis ja me pitsaõhtut pidasime, siis rääkisime sellest, et meil pole midagi teha ja siis asendame seda tegevusetust jalutamas käimisega. Nagu… mul olid kunagi hobid. Kuhu need siis jäänud on?

Näiteks ma vaatasin palju filme ja sarju ja isegi animet. Praegu ma seda ei tee, sest ma lihtsalt ei suuda keskenduda piisavalt kaua. Palju lihtsam on Youtube’st videosid vahtida, sest need pole üldjuhul nii pikad ja kui mulle ei meeldi, siis ma saan kohe teise video käima panna. Seega jah, ei tule sellest teleka vaatamisest miskit välja. Eile viskasin pildi Netflixi ja mõtlesin, et oh, paneks selle või tolle käima, aga siis vaatasin kui pikk see on ja jõudsin järeldusele, et mul pole selleks piisavalt energiat. Ja ma ei tahtnud niisama taustale ka käima panna, sest siis ma niikuinii korralikult ei jälgiks ja oleks otsekui maha visatud aeg. Ainuke asi, mida ma natuke olen suutnud vaadata, on My Kitchen Rules, aga see ajab ka nüüd närvi, sest kogu aeg osad korduvad. 😀

Siis… kunagi käisin ma kooris. Aga no vaevalt, et ma nüüd üksinda kodus olles laulu lahti lööks. Pole nagu väga normaalne asi, mida teha (kuigi eelmises elukohas elas sama korruse peal tütarlaps, kes laulis päeval väga sageli ooperit, ma ei tee nalja!). Nii et jah, see jääb ka kõrvale nagu.

Tantsija ma pole kunagi olnud ja ausalt öeldes sellele mõtleminegi tekitab parasjagu piinlikkust. Olen vahest muusika küll kõvemini käima pannud ja paar tantsusammu vihtunud, aga sama kiiresti läheb lugu pausi ja istun tagasi diivanile. Pole absoluutselt mulle!

Mis veel? Raamatuid lugesin kunagi metsikutes kogustes. Võisin päevas ühe lugeda või siis poole ööni sellepärast üleval olla. Aga praegu pole kannatust, tähelepanu ja VIITSIMIST. Lihtsalt, see tundub nii igav. Ja natuke nagu… ma ei tea, aja raiskamiseni, mida see tegelikult ei ole, sest kas Youtube videode vahtimine on siis kuidagi parem tegevus?! Lisaks ma peaks Äripäeva uuesti kirjutama, sest nad pole mu uuele aadressile ajakirja saatnud ja nad lubasid seda jaanuarist teha. Just vaatasin, et pangast oli raha maha läinud, aga ajakirja pole saanud ikka veel. Kuigi noh, arvestades hetkelist olukorda, siis vaevalt ma seda loeks onju.

Nendele asjadele lisaks oli suur roll minu elus näiteks ka spordil. Armastasin (ja armastan siiani) jooksmist ja igasuguseid rühmatrenne, aga neid ei saa ju ka hetkel teha. Väljas on libe ja külm ja mul pole talvisteks õue-jooksutiirudeks õiget varustust.

Lisaks tahaks näiteks… ma ei tea, keeli õppida või midagi. Aga kõik rühma-asjad on ju hetkel koroona tõttu pausis. Väga masendavaks kisub see olukord. Täna tulin näiteks ainult selle pärast kontorisse tööle, et kodust minema saaks, mul on tunne, et ma lähen seal hulluks.

Ühesõnaga kõike seda arvesse võttes ma käingi pidevalt jalutamas. Näiteks eile ma käisin KOLM korda Mustika keskuses. Kõigepealt hommikul, et osta endale kuuse asemele tuppa üks kaunistus (mis mu meelest on täiega lahe, hahaa :D).

Nunnu ju! Seal kõrval on õuna-kaneeli kodulõhnastaja ja siis üks megahea lõhnaga küünal, mille sõbranna mulle soolaleivaks tõi.

Siis hiljem mõtlesin, et Facebookis jäi üks seene-tofu-kimchi supp silma, et ma lähen vaatan, kas saan kimchit. Ja KÕIK oli Prismas otsas. Mu pettumus oli nii suur, sest ma olin sellega juba arvestanud, aga nojah siis.

Ja siis õhtul mõtlesin, et kle peaks vist poes ära käima ja sojajogurtit ostma. Mis siis, et mul tegelikult on veel pool topsi kookosjogurtit olemas ja plaanisin hommikul niikuinii üldse putru teha. Aga IKKA läksin välja ja jalutasin Prismasse, sest ma lihtsalt ei suutnud paigal olla, mul oli niiiiii igav.

Paraku kui ma tagasi jõudsin oli ikka veel nii palju aega õhtusöögini, telekast midagi tarka ei tulnud ja ma ei viitsinud arvutis ka passida. Siis lõpuks võtsin oma scrapbooki ette ja alustasin 2021 uut! Seda oli päris mõnus teha, aga kuna mul hetkel pole pilte välja prinditud rohkem, siis väga midagi ei saanud valmis. Peangi täna näiteks õhtul pildid kokku panema ja printimiseks saatma, siis saan sellega jätkata.

See oli selline rahustav tegevus. Mul oli päev otsa selline imelik tunne ja kerge ärevus sees, nii et kulus ära aega pühendada natuke iseendale. Jõin kõrvale teed ka ja lihtsalt pusisin omaette. Tore oli. Samas ma tundsin isegi seda tehes siiski “ma ei viitsi” emotsiooni, mille ma küll kõrvale lükkasin, aga mis mind päris rahule ei jätnud. :S Ja ma ei tea, kas sellega tegelemist saab nüüd ka päris hobiks nimetada, aga siiski – see on meeldiv tegevus, mida ma teen vabast ajast? Nii et ju vist? Ma ei tea.

Eks näis, mille ma järgmisena käsile võtan. Peaks vist selle nimekirja siin ette võtma ja siis proovima kõiki neid tegevusi järjest teha, äkki midagi meeldib kah. Kas see ongi depressioon, et pikutad voodis või diivani peal ja lihtsalt vahid mitte midagi tegemata lage? Ausalt öeldes ma praegu valiks isegi mingi obsessioni, nagu kunagi Korea muusika oli vms. Sest mul on lihtsalt… nii… igav.

Aga muidu tore oli see, et laupäeval käisid paar sõpra ja sugulane külas ja tõid mulle nii palju asju. ;_; Hästi palju vegan tooteid, samas ka midagi huvitavat, näiteks NATO paki KONSERVEERITUD LEIBA?! Vot see oli küll imelik, haha. 😀 Aga noh, saan öelda, et zombie apokalüpsiseks olen ma igatahes valmis.

Megapalju vegan kraami, konserve ja teed ja kohvi ja kõike, mida ma küsisin (jep, ma palusin soolaleivakaks WC paberit, sest no…)! Osa on veel ka külmkapis, aga nende arvustus tuleb siis jaanuaris proovitud vegantoodete alla!

Aa, mis ma praegu veel mõtlesin – blogimine on ka hobi. Jep, see on vist ainus asi, mida ma olen püsivalt viitsinud nüüd teha ja hetkel ka nagu jutt jookseb. 😀

Bullet journali täitmine läheb ka ehk natuke hobi alla, sest seal ikka teed mingeid ilusaid kujundusi nädalatele ja saad märkida a la oma kombeid (habit tracker) ja tujusid jne. Seda üritan ka täita, aga vahest jäävad mõned päevad vahele ja siis tagantjärgi enam ei mäleta ja misiganes. Aga suht olen vist omadega järje peal, see nädalavahetus vaja veel sisse kanda.

Mmmmmm mõtlen, mida ma näiteks haiglas olles veel tegin. Sudokusid lahendasin! Joonistasin ka! Jaaaaa… ristsõnu tegin, värvisin… aga üldiselt muidu päevad möödusid suhteliselt lebotades. Aga ma ei tea, selle kõndimisega on ka see, et see tekitab hea tunde. Just see liikumine. Rahustab närve ja laseb vabalt mõelda, näiteks tavaliselt siis ma arutlen selle üle, millest blogisse kirjutada ja panen päevakava ja asjad paika jne. Igatahes, pika jutu kokkuvõtteks vist tahan öelda, et kui sa tahad kunagi jalutama minna, siis kutsu mind kaasa. 😀 Mul endal peab kõndima minnes alati mingi eesmärk olema, milleks tavaliselt on POOD. Sest ma ei suuda lihtsalt välja minna ja ringi kõndida, eriti kui ma üksinda olen. Kellegi teisega koos seda tehes probleemi ei ole, aga pahatihti satun ma just üksinda kõndima.

Jah, kõndimist ma hetkel enam nii palju ei piira, sest kaalu on päris korralikult juurde tulnud ja leian, et võin seda endale lubada. Enda heaolu nimel. Ja ma söön nii palju, et ma ei jõua elu sees neid kõiki kaloreid maha kõndida. Seega jah, asjad… lähevad kuidagi.

Täna on psühholoogi aeg, mida ma üllatavalt kardan. Ja mitte sellepärast, et ma oleks kaalus alla võtnud vaid hoopis vastupidisel põhjusel – ma olen meie viimasest kohtumisest LIIGA PALJU juurde võtnud. Nagu kohe hoolega, mitu kilo. :S Krdi millal see mõttemaailm ükskord korda saab.

Hetkel on mu peamisteks probleemideks siis: huvipuudus, igavus, liikumisvajadus, tähelepanematus, deprekas, LIIGA PALJU SÖÖMINE.

Näiteks mul oli üks õhtu kõht NII tühi. Ma olin kõik toidukorrad ja ooted ära söönud ja siis sõin veel ja veel ja lõpuks läksin suht nuttes magama, kell kaheksa, sest ma lihtsalt mõtlesin, et ma ei lõpetagi muidu. See ehmatas täiega ära. Pärast ma sain aru küll, et see oli ilmselt sellepärast, et ma nädala sees olin teadlikult lõunat piiranud. Nii et surnud ring jälle. Oeh.

17 Comments Add yours

  1. K says:

    Nojaa…üksinda koori laulda on tõepoolest suhteliselt väheproduktiivne ;D

    See on aga hästi tore, et tasapisi hobidega taastutvust lood 🙂 Jaa, praegu on veel pisut aega selleni, kuniks sajaprotsendine huvi ja energia nende vastu tagasi tuleb, sest praegu kisub ju suur osa mõttest ikka sinna kaalu- ja toiduteemadele tagasi, eksole. Aga taas, vaata korra tagasi ja võrdle nt oma praegust ja endist suhtlushuvi ja imetle seda kotkalennu pikkust hüpet, mis JUBA on toimunud! Nii tore 🙂 Enne ei olnud ju suurt jaksu isegi elementaarsete huvide jaoks ja ainus käivitaja ja energiatarbija oli söömishäire. Praegu on asjad ohoi kuidas paremuse poole liikunud ja mida aega edasi, seda rohkem keerlevad Su mõtted igatsugu vahvate hobide ja ettevõtmise ümber 🙂

    Ma kiidaks ka veelkord Su elutervet liikumisharjumust: anna sellega minna! Eriti kui meeldib kah – no kamoon :)! Käi jalutamas, kui ilma on, tee edasi oma vahvat jõuharjutuse challengei’t ja kui vahel tekib isu rühmas joogatada, võid kiigata nt Infra Jooga kodukale: seal saab end online tundi registreerida + kindlasti on teisigi joogastuudioid ellujäämise nimel online’i üle kolinud 🙂
    Ära pelga mõningaid netislevivaid bullshit-hirmujutte stiilis, et “ahaa..trenni teed?! Ebaterve kalorikulutamine!!” Eeh.. need jutud on ise ebaterved 🙂 Söömishäire on nö ülakorruse probleem ja ka paranemise otsus tuleb ülakorruselt. Kui see osa on paikas (see otsus terveks saada), pole ühtegi põhjust treenimist karta. Sinul on. Miks siis mitte liikuda värskes õhus ja tunda, et elad. Miks mitte anda oma tublile kehale armastusega impulssi lihaskasvuks, väikse jõutreeningu näol. Miks mitte joogatada, kui tuju tuleb. Kui Su söömine on muutunud selliseks, et Sa oma keha enam ei näljuta – no rohkem polegi vaja 🙂 Arvesta sellega, et kunagi jooksed Sa jälle maratoni! Ainult seekord mitte vaimujõul püstipüsiva kondibuketina vaid nagu atleet, jooksev lihas noh! Selline tšikk, keda mehed vahivad, ila suunurgast nõrgumas noh 😀 Sorry mu rahvakeelset väljenduslaadi, õeke! Nii et anna aga trennile mõnuga hagu ja anna oma taastuvale fantastilisele kehale, oma teekaaslasele ohtralt valku, vitamiine ja muud head kraami. Peagi näed, kuidas kerge jõutrenn muutub nagu liiga lihtsaks ja tahaks juba suti rohkem. Hakkad peeglist oma lihaseid märkama ja nautima, võhma tuleb järjest juurde ja seda jagub peagi ka kasvõi maratoni-pikkuse Netflixi sarja või kolme Kalevipoja paksuse raamatu läbilugemiseks :))

    No vot selline lugu :). Muide üks väga tore igavusepeletaja (kui trennid juba teemaks tulid) on minu arvates ka üks muhe kodune trenniäpp, mis on paindlik aja poolest – teed siis kui tahad – ja teda on vahva kasutada. Neid äppe on muidugi mustmiljon ja mõni on igav ja mõni on free trial jne. Aga soovitaks Sulle nt seda: https://play.google.com/store/apps/details?id=com.dnt.fitness.homeworkout See on 28 päeva challenge’i vormis ja väga mõistlikud, kasulikud ja mitmekülgsed harjutused. Igati mõnus äpp noh.Tšekka järgi, äkki meeldib.
    Tuletan ka veelkord meelde, et kui trenni teed, siis selja kaitseks ikka kergelt kõht sees ja kui väljaasteid teed, siis põlv üle pahkluu ei lähe 😉

    Tubli, tubli oled!

    Like

    1. signepyou says:

      Huhh jah, rohkem viitsin suhelda küll, kuigi viimasel ajal sellega ka jälle raske. Ma ei tea, mingi imelik periood praegu, selline tunne on. Aga eks näis, loodetavasti seoses sellega, et päevad pikemaks hakkavad minema ja valgem on, saan sellest ka kunagi üle. Praegu tahaks lihtsalt jalutada ja peale seda teki sees teed rüübata ja mitte midagi mitte kellegagi teha ja lihtsalt aega surnuks lüüa, haha. 😀

      Oh, see äpp tundub vahva, ma peale tööd vaatan täpsemalt. Hea soovitusi saada, ma kunagi olen mingi hunniku järgi katsetanud, aga ükski ei meeldinud. 😀

      Like

  2. K says:

    Ahjaa…Selles ülakorruse-lauses pidasin “Sinul on” all silmas, et Sinul on ta paikas 🙂

    Like

  3. K says:

    Eks ikka on suhtlemissoovides kah omad tõusud-mõõnad. Vahel on tujugi paha ja maailm paistab hall ja kurb – me inimloomad selles osas kõik ju täitsa ühes paadis. Aga egas ei olegi vaja kogu aeg eufoorias ringi trallida nagu elektrijänku 🙂 Ka Sinul on õigus vahel pisar poetada, pahameelt tunda ja tujutu olla. Aga siis tuleb ju alati jälle päike välja ja pauh! maailm taas värve täis! Kõik see, mille üle rõõmu tunda tuleb uue hooga meelde ja pisargi võib silma tulla, sedapuhku lausa tänumeelest 🙂 Nii see meil, inimestel ju käib.

    Liked by 1 person

    1. signepyou says:

      Mhmh, täitsa nõus. Ja väike sundimine tagant pole ka alati halb. Muidugi peab austama oma tuju, aga vahest on vaja lihtsalt kätte võtta ja asi ära teha!

      Like

  4. M says:

    Lugesin siit kusagilt, et tarvitad mingeid antidepressante. Kui jah, siis see võib olla üks põhjus, miks on igasuguste varem huvitanud teemade juures see “ei viitsi”.
    Kui kasutad, siis missugust rohtu ja mis mõtet nendega maha püüad suruda?

    Liked by 1 person

    1. signepyou says:

      Ilmselt see küll aitab kaasa sellele ma ei viitsi tundele, aga ma olen samu rohtusid võtnud juba üle viie aasta. Depreka vastu võtan kolme erinevat rohtu, see kombo ka anoreksiaravis sageli kasutusel, nii palju ise juurde uurinud. Aga üldiselt selleks et ma enda eksistentsi ei lõpetaks, hehe.

      Like

  5. M says:

    Iseenda eksistentsi lõpetamine oleks mõnevõrra drastiline ja suhteliselt ebapraktiline samm 🙂
    Kui keegi sind nii endast välja viib, et selline mõte pähe tuleb, siis oleks isegi mõistlikum kaaluda pigem selle endast väljaviija eluküünla kustutamist, kui iseenda oma. 🙂 Siis on tuleviku osas siiki veel valikuvõimalusi järgi: patukahetsus, lunastus jms teemad :):)

    Kui varasemalt raamatuid lugesid, siis mis žanrist või mis olid lemmikud? Ma suhteliselt palju lugenud – äkki oskan midagi head soovitada.

    Minu kogemuse järgi antidepressandid väga hästi ei töötanud teemade tegelikult kordasaamise juures, Anoreksia kohta täpselt ei oska öelda, aga depressiooni ja üldse kehva tuju osas küll. Pigem oli kõvasti abi mingite kasvõi väikeste asjade ärategemisest.

    Liked by 1 person

    1. signepyou says:

      Hahaha, väga hästi öeldud, ma sel viisil ei olegi mõelnud. 😀 Paraku üldiselt viin ennast ise endast välja… kahe teraga mõõk.

      Ma lugesin väga palju fantaasiakirjandust ja krimikaid. Tahaks tagasi seda tunnet, mis oli esimest korda Harry Potterit lugedes – kus lihtsalt ei saanud raamatut käest panna ja lugesin varajaste hommikutundideni. Aga samas ma olen väga avatud ka teiste valdkondade kirjandusele.

      Ma sain õnneks eile psühholoogiga rääkida ja veidi selgust oma olukorras, eks ma sunnin ennast natuke rohkem tagant ja vast murran sellest läbi. Kaalume ka rohtude/annuste muutmist, mis võiks aidata, aga ta lubas mu raviarstiga konsulteerida. 🙂

      Aitäh sulle kommentaari eest ja jään ootama raamatusoovitusi! 😀

      Like

      1. M says:

        Kas fantaasiakirjandusest on Sci-Fi ka OK? Kas loed paberil või e-raamatuid?
        Igatahes panen mõned. Kui oled lugenud või proovinud lugeda ja sul on oma arvamus hea/keskmine/kehv, siis anna teada, saan suunda täpsemaks sättida ja lisada juurde 🙂
        * Esimese asjana muidugi: Tolkien – “Kääbik” ja Sõrmuse saaga.
        * Siis: P. Rothfuss – “Tuule nimi”
        * P.V.Brett – “Maalingutega mees”
        * R. Zelazny – “Amberi 9 printsi” + järjed ja “Valguse isand”
        * Zotov – “Mõrvad põrgus”
        * Lukjanenko – “Öine vahtkond”
        Krimkadest kahtlemata “Lohetätoveeringuga tüdruk” ja Dan Brown’i “Robert Langdon”‘i seeria.

        Ahjaa – näiteks lisaboonusena on ilukirjanduse lugemine võõrkeeles väga hea keeleoskuse tõstja, kui sa siin mingi kohapeal välja tõid plaani keelt õppida. Esimesed sadakond lehekülge on harjumatu, aga edasi läheb juba täitsa OK.

        Mis seda kahe teraga mõõka puudutab, siis siin on muidugi plusse ja miinuseid. 😛
        Miinusena kindlasti on päris keeruline süüdlasele salaja selja taha hiilida eesmärgiga talle haamiga pähe kopsata. 🙂
        Samas plusspoolele võib välja tuua selle, et konflikti lahendamiseks vastaspoolega läbirääkimine on mõnevõrra lihtsam. 😉
        Isegi situatsioonides, kus tahaks peeglisse karjuda “Terroristidega ma läbirääkimisi ei pea!!” on siiski päris mõistlik asju arutada. Mingites keerulisemates teemades võib ka moderaatori abi kasutada…

        Liked by 1 person

      2. signepyou says:

        Loen mõlemaid, nii e-raamatuna kui ka paberil ning nii eesti kui ka inglise keeles, see pole üldse probleem. 😀 Kääbik ja Tuule nimi on raamatutena kodus olemas, neid armastan nii väga! Aga teised raamatud märgin oma bullet journalisse nüüd üles – tahakski äkki homme raamatukogus ära käia ja proovida seda päris klassikalist lugemist. Tunduvad igatahes põnevad, pole neist midagi kuulnud, aga see ehk ongi hea!

        Oeh jah, ja selles osas on sul muidugi õigus, et vahel peaks lihtsalt asjad läbi rääkima, saab need ka enda jaoks paremini analüüsitavateks teha… 😛

        Like

  6. E says:

    Mulle meeldib ka jalutamas käia ning vajan samuti mingit eesmärgipärast trajektoori. Poes käimine on minu jaoks selline kahtlane tegevus, tekitab liigselt ebavajalikke mõtteid. Seetõttu üritan jalutamise muudmoodi huvitavaks teha. Näiteks tutvun ümbruskonnaga või liigun ka kaugemale. Kui on looduskaunis koht, siis kohe toredam ringi käia. Kui on huvitavad majad või aiad, siis jällegi tore uudistada. Risti-rästi saab mingi naabruskonna läbi käia, tekivad ka oma lemmikringid, mida saab läbida üht või teistpidi.

    Kodus on mõnikord lahe mingi trajektoor valmis mõelda, et näiteks GPS kunsti teha, aga ma tavaliselt ei viitsi oma liikumist nii piirata, käin nii kuidas tuju tuleb. Mõnikord aitab mõtlemine, et käin näiteks mingi maamärgini (kindel post või hoone). Põhimõte on selles, et oleks tunne nagu mu liikumisel ongi kindel eesmärk – tegelikult jõuan ringiga tagasi koju. 😀

    Liked by 1 person

    1. signepyou says:

      Ohhhh, GPS on kunst on päris hea idee, kuigi ma olen nii lootusetu, et eksin isegi Google Mapsi kasutades sageli ära… 😀 Ma ei tea, kuidas mul orienteerumisega nii halvad lood on.

      Enda kodu ümbrust on tore avastada küll, olen seda hoolega teinud. Pimedas ja valges on tegemist nagu kahe erineva linnaosaga.

      Ma vist isegi tean, millist ringi jalutaksin… tead teinekord proovingi ilma poodi minemata välja minna. 😀 Sest vahest ma isegi ei osta poest midagi, korra käin lihtsalt sisse, mis praegustes koroonaoludes siiski ebavajalik tundub eksole. 😀

      Like

    2. M says:

      Kui Kääbik meeldis, siis on suur tõenäosus, et ka “Sõrmuste isand” meeldib.
      Tuule nimel on järg ka olemas. Estikeelset nime ei tea, aga peaks olema lausa kahes osas.
      Maalingutega mees on selles võtmes Tuule nime moodi kirjutatud, et teda on ka väga raske käest ära panna.
      Zelazny “amberi 9 printsi” on hoopis teistmoodi, aga selles mõttes väga lahe, et umbes esimese lehe keskkohas läheb tegevus sellise hooga käima, et ennem käest pandud ei saa, kui raamat läbi. Nendest teistest õhem ka 🙂 – ülejäänud on siin korralikud tellised, aga ikkagi väga head.
      E-raamat ja inglise keel muidugi avavad põhjatu võimaluste laeka 🙂

      Läbirääkimised iseendaga võivad osutuda üsna kasulikeks jah. Eriti, kui eelnevalt on kokku lepitud, et tülli ei lähe ja võib vabalt ka eriarvamusele jääda. 🙂
      Tehnikaid on raske soovitada – ühele sobib üks ja teisele teine 🙂

      Liked by 1 person

      1. signepyou says:

        Jaa, Sõrmuste isand ja Tuule nime järjed ammu loetud. 😀 Ma arvan, et üritangi selle Maalingutega mehe homme hankida. Uskumatu, aga ma tunnen isegi elevust, et saan midagi lugema hakata. Loodan, et see emotsioon kohe ära ei kao. 😀

        Like

  7. Getter Lepp says:

    Kuule, pole sul mingit liiga palju söömist, keha vajab seda mida ta vajab ja püüa sellega rahu teha. Mediteeri selle mõttega näiteks. Korrutagi endale mantrana, et see, et sa sööd, on hea, et iga suutäis parandab su keha, et iga söögikord pikendab su eluiga … (see kõik on ju tõsijutt).
    Aga hobidest. No sama. Ma maininud ka, aga ma oleks buliimiaga nagu lollimaks jäänud. Enne lugesin ühe raamatu 1-2 päevaga, nüüd eelmine aasta lugesin ma kokku pool raamatut. Ostsin kusjuures endale mingi konkreetselt pataka raamatuid, mida lugeda ja selle asemel.. näpin Instagrami v vaatan sarju v midagi. Vahel sunnin end erialaselt harima, aga see käib läbi räige sunni ikka. 😀

    Liked by 1 person

    1. signepyou says:

      Jah, tuleb seda endale kinnitada indeed. 😀 Ja sa tee siis sama, eksjuonju. 😀

      Ma sinu kommentaari peale hakkasin The Big Bang Theoriyt uuesti vaatama haha 😀

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s