Turvatsoon

Arutasin seda teemat natukene oma postituse kommentaariumis ja tunnen, et pean sellest ka natuke rohkem kirjutama. Mul on tunne, et ma olen kinni mugavsustsoonis, turvatsoonis. Mu kaal kõigub püsivalt muutuses kuskil kahe kilogrammi ringis, aga ei jää madalamale ega kõrgemale. Seega ma olen kinni ühes punktis. Ja isegi selle kahe kilogrammi siseselt on raske, kui see number on suurem, kui eelmisel päeval. Igatahes mu point on, et ma söön normaalselt, näksin korralikult ja nii edasi, aga ma ei julge seda sammu teha ja midagi veel menüüsse lisada ja seda numbrikest kergitada.

Juba siiani jõudmine oli keeruline ja ma ei ütleks, et ma olen praeguse kaaluga harjunud. Ikka on võõras, kui see hommikul vastu vaatab. Tahaks kaalule peale hüpata ja ta igaveseks hävitada, aga samas seda ma ka teha ei suuudaaaa. Olen korduvalt rääkinud sellest, et kui ma seda numbrit üldse ei tea, hakkan ennast “igaks juhuks” palju rohkem piirama. Ja siis hakkab kaal hoopis langema ja nii edasi. Aga nüüd peaksin ma julguse kokku võtma ja selle sammu tegema, et söön rohkem. Vähemalt ei ole kaal alla läinud, onju? Aga sellest pole endiselt küllalt, sest ma pole veel normaalkaalu jõudnud. Isegi mitte sinna alampiirile ja sihiks ikka kuskile keskele, eksole.

Sel nädalal on psühholoogiga kohtumine ka, siis nad kaaluvad mind uuesti ja saan tagasisidet. Ma arvan, et viimasest korrast, kui seal käisin, on see number ikka suurem, nii et nad on kindlasti rahul. Aga mina, kas mina olen rahul? Ma ei tea. Mu söömishäire on. Ta ussitab mulle iga hommik kõrva, et vaat kui tubli, kaal pole alla läinud, aga näed kui hea meil siin ühes kahekiloses vahemikus on olla! Inimesed ei muretse su pärast enam, sa pole enam haige, sa ei pea enam nii palju sööma. Kuidas oleks, kui näksiks pisut vähem? Ja nii edasi ja nii edasi. Ja ausalt öeldes on sellele nii raske vastu panna. Ja siis vahepeal tulevad ette need olukorrad, kus keegi JULGEB ÖELDA, et ta pole täna midagi söönud või on oma toitu piiranud, on söönud midagi hästi lahjat jne ja see täiega paneb katuse sõitma. Ma ei tea, mis värk sellega on, et ma pean kogu aeg olema see, kes sööb kõige vähem jne. 😀 Ma ei tea, ei peaks häbi tundma selle üle, et olengi suure isuga! Ja mul on ju VAJA see number veel suuremaks paisutada. Ja näe, praegune olukord näitab mulle seda ka, et isegi kui ma samas vaimus jätkan, siis see number ei jää igavesti kasvama.

Mu jaoks oli täielik müsteerium kunagi lugeda inimeste kohta, kes kirjutasid (või näitasid videos), et kaalutõus on seisma jäänud ja tuleb kaloreid uuesti rohkem hakata tarbima ja nii edasi. Mõtlesin, et minuga seda kunagi ei juhtu, et kui ma normaalselt sööma hakkan, siis kaal jääbki lihtsalt tõusma. Aga… nagu näha, siis seda pole olnud.

Täna, hetkel mil ma seda postitust siin kirjutan, on alles teisipäev ja number oli hommikul suurem, kui ma olen harjunud. See ehmatas muidugi ära. Eriti sellepärast, et täna on vastlapäev ja no kuklid on vaja ära süüa ja mis kõik veel. Aga ma ei lasknud ennast sellest segada, sõin ikka oma tavapärase hommikusöögi ja läksin eluga edasi. Las see kukkel olla siis tänane ekstra. Iga päev vaja ekstrat lisama hakata või midagi, aga tuleme toime. Eks näis, kas see pisike samm sellest kahekilosest vahest üle saamisel on nii suur ja nii raske. Pealegi ma tean, et kui see number tõuseb, siis mingil hetkel ma harjun sellega. Jah, võib-olla mitte mõne päevaga, äkki läheb nädal või koguni rohkem, aga… küll ma harjun. Inimene harjub kõigega. Näiteks kunagi ma käisin motivatsioonikoolitusel, kus koolitaja rääkis, et kui sa ostad uue auto, siis rõõm sellest püsib sul umbes pool aastat. Ka heade asjadega harjub seega. 😀 Ma olen kindel, et varsti need numbrid, mis mind praegu endast välja ajavad, ei mängi enam mingisugust rolli.

Ma olen ise nii üllatunud, et need postitused, mis ma siin kirjutan, nii positiivsed ja motiveeritud on. Ma olen hakkamist nii täis! Iga päev tuleb ekstra! Peale lõunat tuleb korralik magustoit! Hommikusele jogurtikausile lisan rohkem müslit ja banaani! (Tegelikult täna hommikul just seda tegin ka, sõin lisaks tavapärasele veel TERVE banaani, sest mul hakkasid need käest ära minema ja ma pole endal niii ammu lubanud lihtsalt banaani süüa. Pealegi Getteriga just rääkisime puuviljadest ja siis kuidagi tuli isu, haha. :D) Aga selles mõttes ongi blogimine hea, ma hypen ennast ülesse. Kui ma olen asjad välja öelnud, teistele teatavaks teinud, siis on seda lihtsam ka reaalselt ellu viia. Proovige. Rääkige kas või mõnele sõbrale või tuttavale või… arstile, et näed, ma tahaks nii ja nii teha ja plaanin selle jaoks seda ja seda. Siis su sõber natuke nagu hoiab sind rajal. Oled teinud talle otsekui lubaduse, isegi kui sa seda sellisena ei sõnasta. Endale tehtud lubadusi on minu meelest kuidagi kergem murda, aga kui rohkem inimesi sellest teadlikuks saavad, siis oled natuke nagu sunnitud oma tegevused ellu viima ja natuke sundi sellistes asjades kohaldada, mida sa saavutada tahad, on vahel vajalik.

Ja ma ei mõtle, et näiteks kui sa tahad saada kirjanikuks, siis teatad parimale sõbrannale, et novot, täna kirjutan ühe peatüki oma elulugu üles vms. 😀 See võib olla jummala väike asi. Näiteks… tead, täna joon poole klaasi mahla asemel terve. Täna panen 10 grammi hommikuputru rohkem. Täna lisan oma tavaliselt musta kohvisse lusikatäie piima. No ma toon siin söömisega seotud näiteid, aga neid võib muid ka olla. Näiteks täna lõpetan selle rõveda juhtumi tööl, mis mul endiselt pooleli on. Täna teen 10 kükki. Täna kirjutan kaks rida luuletust. Mis iganes! Lihtsalt anna kellelegi teada, et sa tahad midagi teha, ja vaata, kuidas sa ennast siis tunned. Sa ei taha teisi alt vedada. Ja viimaks harjud sa ENDALE lubaduste andmise ning ENDA motiveerimisega, ausalt ka! Ja siis ei ole seda väljastpoolt tulevat aktsepteerimist enam üldse vaja. Nagu mul kunagi oli toidu pildistamisega. Ja lisaks küsisin alati, mida teised inimesed söönud on, otsekui tehes kindlaks, et nad ka ikka söövad. Aga mis sellest siis on kui ei söö sinuga samal ajal vms? Pole ju midagi lahti. 😀

Igatahes jah, sellised mõtteheiutused hetkel. Ma olen selles ühes kohas kinni juba oma paar nädalat, nii et jah, pean ennast lihtsalt kokku võtma ja selle sammu ära astuma. Küll tagajärgedega tegelen siis, kui need tulevad.

Reedel on meil tööl üks väljasõiduasi, millega kaasneb hommikune saiakestega kohvipaus ja kolmekäiguline lõuna. See tekitab natuke stressi ja hullult tahaks seda ette enese piiramist teha, aga ma ei tee. Ei tohi ja ei tee. Sest iga päev on erinev ja selliseid asju tuleb ikka ette. Mis siis, kui ma näiteks ei teaks, et selline üritus tuleb? Siis laseksin endal sellest rivist välja lüüa v? Mkmmm, vot sellisest asjast ma peangi oma mõtetes üle saama.

Ma täna hommikul tööle sõites mõtlesin oma erinevate eluetappide üle ja siis pidasin omaette aru. Ja mõtlesin sellele, kuidas ma oma elu ja suhteid inimestega olen selle söömishäire nimel ära rikkunud. Kuidas ma käisin sõpradega väljasõidul ja AINUS millest ma mõtlesin, oli see, mida ma sõin ja kui palju ma sõin ja kui hästi mul õnnestus söömist ja joomist vältida. Ja mul hakkas kurb. Nii kurb. See oleks võinud olla üks mu suve tipphetki, ma kohtusin nii paljude erinevate inimestega ja mul oli võimalus teha nii palju erinevaid asju, aga selle asemel ma… mõtlesin toidust. Põdesin selle pärast. Nutsin. Ja läksin kell 9 magama, kui teised niisama chillisid ja elu nautisid. Ja rikkusin kohati ka teiste tuju. Ja järgmisel päeval jätkus see täpselt sama moodi. Ja siis ma jõudsin koju ja tundsin kergendust, et ma polnud kaalus juurde võtnud ja olin suutnud toitu vältida. Ja mul on nii kurb sellele tagasi mõelda. Ma ei suutnud isegi minutiks elu nautida, kuidas küll? Miks ma lasin sellel haigusel nii palju enda üle võidutseda? Kurat küll, miks ma sellele varem vastu ei hakanud? Ma ei tea, mis imelik päev täna on, aga sellised kurvad hetked mõlguvad meelel. Ei kunagi enam. Ei. Kunagi. Enam.

Jaaaaa just siis kui ma räägin, et olen kaaluga kinni, teeb see hüppe. Nüüd sellest harjumuspärasest numbrist üles. Stress tõusis max kõrgele ja terve hommiku on mõttes olnud, kuidas ma ennast piirama pean. Lisaks nägin ennast videolt ja ma tundusin endale nii paks. Nagu, täpselt selline, nagu ma olin enne seda, kui ma üldse oma kaalulangetusteekonnaga algust tegin. Nägu oli liiga ümar. Pluus hoidis kuidagi nii, et jättis minust sellise “ümmarguse” mulje. Ja mul hakkas nii vastik. Selline rõve viha tõusis enda vastu üles, tunne, et ma olen ennast “käest lasknud”. Siiamaani on vastik olla, kuigi see oli mitmed tunnid tagasi. Ja sellest hoolimata ma sõin korraliku lõuna ja lisaks ka paar tükki šokolaadi, sest see oli sahtlis ja ma tundsin, et suhkrut on vaja. Aga see tunne, see viha enese vastu, see rõve vaatepilt… lõi mu kuidagi täiega rööpast välja. Argh. Kus nüüd mu eilne motivatsioon jäi, ah?? :’D Kõik häirib lihtsalt nii metsikult.

Uhh, käisin nüüd neljapäeval psühholoogi juures ja see oli üks jubedamaid käike. Tunnistasin talle asju, millest ma siiani olin vaikinud ja sain vähemalt kaelast ära, aga ikkagi. Jube ebameeldiv oli lihtsalt ulguda, haha. 😀 Samas hea ka, nüüd on kohe kergem olla.

Eile oli siis see Kallid kalorid jälle, minu lemmikteema eksju. Närvi ajas. Ma saan aru, et see kala tapmine oligi saatesse pandud šokiefekti eesmärgil, aga see oli nii rõve. Vegantüdruku ees ka veel muidugi, sest ega muidu pole ju piisavalt palju draamat. Mul läks süda täitsa pahaks. Loomulikult filmiti verist nuga ja ma ei tea, mida veel. Ja siis pakuti neile toiduks kukke ka veel.

Muidu see osa oli üks normaalsemaid. Rääkisid liikumisest ja tervislikust värskest toidust. Samas ma ei tea, peale paastupäeva ja enne mingit matka anti neile hommikul lahjat smuutit ja lõunal suppi, mis koosnes peamiselt porgandist, kapsast ja kartulist… pole nagu väga toitev. Mind häiris Orgu suhtumine ka jällegi: “millal te viimati midagi sellist sõite?”. Nagu, see et nad on saates, kus on pandud kappi ahvatlused (ja miks ahvatluste kapis on maitsestamata jogurt, kas seda ka ei tohi süüa?), ei tähenda, et nad sööksid 24/7 ainult täielikku jama. 😀 Ilmselgelt toituvad inimesed siiski ka, noh, normaalsetest asjadest. Mulle ikkagi üldse ei istu see teatud toidu demoniseerimine, öelge, mis tahate.

Ja siis see terapeut või asi kes kohal käis… rääkis ainult mõned laused, aga selleks oli ka vaja, et läpakas oleks ees lahti ja sealt maha lugeda. 😀 Nagu, kas paari lauset ei suuda meelde jätta või kas sa oled selles asjas siis nii võõras, et ei oska ilma slaidita midagi teha? See jättis väga, ee, ebaprofessionaalse mulje, kui aus olla. Kui tegemist on vaimse rännakuga, vaimse tervisega jne, siis ma tahaks, et inimene aduks seda teemat ise piisavalt palju ja suudaks mulle sellest ilma märkmeteta rääkida. Ma ei tea, võib-olla ainult minu kiiks, aga see mõte mul tekkis.

Aga muidu väga selle osa suhtes vinguda ei saagi, oleks selle tase koguaeg selline, siis ma ei pilluks siin oma arvamusi kahte lehte, aga paraku see on nii. Jah, ma ei oska midagi rohkemat öelda. Ootan siiski haiglase uudishimuga, mis nüüd edasi saab ja mis värk on. 😀 Nad ikka üritavad seda põnevust tekitada, aga ma ei tea alati, kas see ka välja tuleb. Üldjoontes oli üsna kummaline osa. Ja kui see üks osaleja kohukest sõi, siis minu mõte oli lihtsalt et fuck yea, tubli. Sest sa said üle sellest, et kohuke on halb ja tundsid, et seda on vaja ja sõid selle ära. Normaalne! Tubli! Ilmselt küll enamus vaatajaist ohkas ja mõtles et oi ei, jälle 200 euri raisus eks või mõtlesid, et nii nõrk inimene, ei suuda reeglitest kinni pidada… pagan küll, ma ütlen. Mulle see kontsept siiski ei istu. 😀

Ma natuke olen homse väljasõidu osas maha rahunenud. Sain kinnituse, et mulle tellitakse eraldi veganmenüü, mis on tore. On olnud üritusi, kus ma olen pidanud pearoast kahvliga kuivi köögiviljatükke urgitsema, sest liha ja kaste on pudrule ja köögiviljadele peale laotud. Vähemalt seekord saan normaalselt süüa ja teistega koos lõunat nautida. Tore!

Ise alustasin viimaks selle teraviljaväljakutsega ja mu meelest see on raskem, kui kõik teised olnud on, hehe. Võib-olla küll lihtsalt sellepärast, et valikuid on rohkem. Oleks lihtsalt pasta, siis olekski no lihtsalt pasta. Pastaga seoses – ükspäev tegin täiega suure asja! Käisin poes ja panin korvi ESIMESE ETTEJUHTUVA PESTO. Nüüd mingil hetkel teen pastat sellega. Lõpuks ometi! 😀 Ma olen nii kaua pestopastat tahtnud. Sellest ajast alates, kui ma küsisin instagrammis õhtusöögiideesid ja üks sõbranna kirjutas, et pasta pestoga ja siis saab mitmel päeval. 😀 Ma ei tea, kas ta isegi mäletab seda, aga minu ajusoppi on see kuidagi sööbinud. Seega jah, läheb tegemiseks.

Siis mul on veel järgmiseks laupäevaks ka üks plaan, mis oleks 24 tunnine väljakutse, sellega peaks hästi toime tulema, aga eks näis. 😀 Loodan, et ma seda plaani maha ei mata, sest mu meelest on tegemist üsna laheda värgiga. See kuu vist rohkem nädalaajaseid teha ei jõua, kuigi üks on veel meelel – tahaks proovida erinevaid uusi retsepte. Ma kunagi olen seda uute retseptide katsetamist teinud ka, need on alati nii lahedad. Samas näiteks praeguses väljakutses kasutan ka uusi asju, nii et see on natuke nagu kaks kärbest ühe hoobiga olukord ka.

Ma lõpetasin oma selle aasta esimese raamatu! “Maalingutega mees” oli ikka väga hea. Võtsin raamatukogust juba järgmise osa, “Kõrbeoda” ka. Esimesed leheküljed on loetud ja tundub, et läheb sama hästi edasi. Põnev on kuskile maailma sisse elada ja tegelastega kaasa mõelda ja lihtsalt natuke päriselust põgeneda. Mingil hetkel raamatute lugemine tekitas minus tunde, et ma ei tee midagi kasulikku ja lihtsalt raiskan aega. Aga see pole ka tõsi, sest see on siiski midagi vaimule ja hingele. Pealegi, ega nüüd YouTube videode vahtimisest ka mingit kasu pole ja see on mu igapäevane komme. 😀

Arutasin psühholoogiga, mida praeguses olukorras veel teha. Tunnen ennast lihtsalt nii üksikuna ja lõksus olevat ja lisaks on igavus ka üks parasiit, kes ennast minu peas sisse on seadnud. Ja siis mainisin, et käiks ma vähemalt koolis või midagi. Ta tõi välja, et ma võin ju mingeid tasuta kursuseid võtta. Ja siis ma mõtlesin, et ma kunagi osalesin mingil edX.org vahendusel. Nüüd otsisingi selle üles, regasin ennast ära ja mõtlen, mida võtta. Hea idee tundus mingi toitumisteemaline kursus läbi teha, neil oli seal päris palju valikut.

Nagu, see on nõme, et toiduainete kalorid ja asjad on mulle pähe kulunud, aga mõtlesin, et miks mitte seda siis reaalsuses ka kuidagi asjalikult rakendada. Ja selle all pean ma silmas endale kasu toomist. Ma arvan, et toitumise õppimine võib mulle näidata, mida rohkem süüa, millele rohkem rõhku panna ja kuidas need protsessid üldse toimuvad. Tundub selline suhteliselt lahe idee. Pealegi seal lehel on nii palju erinevaid kursusi, et kui ma siiski seda lõpuks teha ei taha, saan ju midagi muud ka valida, pole probleemi. Kas te olete mingeid online kursusi kunagi teinud või tahaks teha? Igasugustest kogemustest oleks päris lahe kuulda.

Teine asi, mille ma võiks oma ellu tagasi tuua, on duolingo.com vahendusel mingi keele õppimine. Kunagi sai norra keelt natuke vaadatud ja mõnus oli. Neil on hea ja asjalik süsteem ja kõike korratakse piisavalt, et meelde ka jääks, mulle igatahes meeldis. Ja miks mitte endale väljakutse esitada ja mõni muu keel üldse võtta, neil on seal suhteliselt suur valik. Ma ei tea, kui süvitsi see läheb ja kui palju ma lõppude lõpuks selgeks saan, aga aja kulutamiseks tundub see küll üsna kasulik lahendus olevat. Parem kui lihtsalt teleka või videote vahtimine või mööda linna ringi jalutamine (mida ma teen päris sageli, eriti nädalavahetustel).

Kõndimisest ma üle ei ole saanud, aga tegelikult ega ma väga ei pinguta ka. Mulle meeldib liikuda ja muud trenni ma niikuinii ei tee. Ma pidevalt mõtlen, et tahaks uuesti joogasse panustada ja sellega veits tegeleda, aga ma lihtsalt ei leia selleks kannatust. Kas keegi ei taha minu juurde tulla ja minuga personaalset tundi läbi viia? 😀 Mul on tunne, et see oleks ainus võimalus, kuidas ennast uuesti joogatama saada. Isegi kui igav on ja lugeda ei viitsi, asjad on õpitud ja videod vaadatud… ikkagi pole seda motivatsiooni. Närvi ajab.

Tundsin ennast eile ja täna suhteliselt kehvasti, aga seda siin kirjutades on tuju natuke paranenud. Olen kuidagi ennast üles leidnud ja oma probleemidest mõnes mõttes vähemalt hetkel üle saanud. Eks näis, mida homne toob. Üritan lihtsalt oma stressi miinimumini viia ja võtta asju vastu selliselt, nagu need tulevad. Ega ma midagi väga ju muud teha ei saa.

3 Comments Add yours

  1. Kristi says:

    Kui päriselt tahad personaalset ja tõhusat joogatrenni, siis tulen väga hea meelega. 60 euri tund, 75 euri poolteist tundi. Asi on seda kahtlemata väärt 😉 Kirjuta, kui huvi, mulle meilile

    Liked by 1 person

    1. signepyou says:

      Tead, ma täiesti mõtlen selle peale ja kui vaba hetk on, siis võtan täitsa ühendust. Ma hetkel nats tõbine ja ei riski kedagi külla kutsuda, aga küll midagi saame planeerida, kui tervise korras. 😀

      Like

  2. Kristi says:

    Kõlab nagu hea mõte 🙂

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s