24 h väljakutse – S-tähega toidud

Mõtlesin igasugustele erinevatele päevastele väljakutsetele, sest mulle see saia oma täiega meeldis. Ja siis jõudsin otsusele, et vaatan seda maailma natuke laiemalt ja jäin pidama endal. Ja enda nimel. S nagu Signe. Ja sellest sündiski otsus süüa 24 h ainult S-tähega algavat toitu. 😀

Alguses mulle tundus, et neid asju pole üldse palju, aga peagi jõudsin järeldusele, et on ikka küll. Esimesena tuli pähe salat, siis supp… aga hiljem liitusid ka sellised asjad nagu sarvesai, smuuti, spagetid ja kõik muu hea. Siis paningi kiirelt menüü kokku ja sättisin nii, et isegi tööl oleks võimalik väljakutse ellu viia. 😀

Hommikusöök

Hommikuks oli mul megaammu plaan osta Sarvesaia. Ehk croissanti. Mul on tunne, et tegelikult keegi ei kutsu neid päriselt sarvesaiadeks, isegi poodides mitte. 😀 Aga see oli mu kaval nipp!

Tegelikult ma tahtsin kahte ja eelistatult ühte tavalist ja teist seda mustikaga (mis Selveris saadaval on) ja kuigi minu kodu-Selver on üks suurimaid, ei olnud seal mustika oma üldse ja tavalistest oli ka ainult üks alles. Aga see läks siis loosi, sest noh, midagi pidi ju saama.

Praegu meenub, et viimati kui ma kodus vanemate juures käisin, siis neil oli tekkinud hull sõltuvus sarvesaiadest ja nad ostsid neid hunnikutes koju. 😀 Peaks pakkuma, et nad võivad ju neid külmutatuid osta ja siis ahjus lihtsalt teha, ilmselt oleks mõistlikum. Ma ise korra kaalusin ka selle kotitäie ostmist, aga jäi siiski ära. Sest ma olen hommikusöökide osas rituaalne inimene ja naudin neid asju, mis ma siiani söönud olen. Aga noh, üheks päevaks võisin ju erandi teha.

Täitsin oma sarvesaia juustuga, sest tundsin, et muidu oleks midagi nagu puudu jäänud. Hea oli. Kõrvale tegin kohvi. Alguses mõtlesin, et äkki siis peaksid joogid ka olema S-tähega, aga mulle tuli ainukesena Sprite pähe ja ma teadsin, et ilma kohvita ma seda päeva üle ei ela, nii et pidin ikkagi vaid toidu osas S-tähe väljakutset rakendama. 😀 Sorri. Ma oleks võinud vabalt öelda, et jõingi ainult Sprite’i, aga see poleks mu meelest õige. 😀 Pealegi see väljakutse on S-tähega TOIDU väljakutse ja jook ei ole siiski söök. Haha, ma oleks võinud veel kavalam olla ja öelda, et ma toitun söögist, see ongi S tähega… Igatahes jah, hommik oli siis selline.

Lõunasöök

Selleks tarbeks olin ma ostnud endale Supi. Mingisuguse karri ja shiitake seentega, kuna mul polnud mahti ise kodus midagi valmistada. Pealegi valmis püreesupid on minu meelest suhteliselt head. Neid on mugav tööle kaasa ka võtta.

Maitses… noh, ise tehtud on ikkagi parem, aga käis kah. Kõrvale sõin veel kirsstomateid, mille liigendasin salati alla. 😀 Põhimõtteliselt ju sobib.

Igatahes lõuna ei olnud väga sündmusterohke, aga mida sa tööpäevalt ikka loodad, eksole. Vähemalt õhtuks olid suured plaanid ning magustoit oli ka paika pandud. Lisaks oleks ma tahtnud veel sõõrikut, aga ma arvasin, et ma ei jõua seda kõike ära süüa ja õigesti arvasingi.

Õhtusöök

Võtsin lõpuks ette selle hirmsa asja ja tegin Spagette pestoga. Sisse läks veel sibul, hunnik küüslauku, mõned seened ja natuke suvikõrvitsat. Päris palju S-tähti, haha. 😀 Ja sellele lisaks valmistasin ka ühe suure hunniku salatit.

Ausalt öeldes oli see parim pasta, mis ma oma elus vist söönud olen. 😀 Mul oli veel mingit parmesanilaadset juustu ka, mida ohtralt peale raputasin.

Tegelikult mulle spagetid väga ei meeldi, sest neid on lihtsalt väga ebamugav süüa. Aga murdsin nad enne keema panemist pooleks ja nii oli natuke parem. Toit tuli muidu üliväga hea ja ma arvan, et minu ostetud pesto läheb nüüd asja ette ja ilmselt hakkan üle päeva sellega pastat tegema. Niiiii maitsev lihtsalt.

Pasta söömine on juba kõvasti lihtsamaks läinud, kuigi kui mingi vahe sisse jääb, siis tuleb selline pisuke hirm siiski tagasi. Aga ei midagi ületamatut.

Magustoit

Magustoiduks tegin endale Smuutikausi. Ostsin mingi maasika, banaani ja chia seemnetega smuuti, millele lisasin peale šokolaadi ja pähklitega müslit, kaks kiivit ja terve õuna. Mõtlesin, et ma ei jaksa seda kõike ära süüa, sest õhtusöök oli nii täitev, aga sain siiski hakkama. 😀 Hea oli ka, kui aus olla. Aga kõht sai jah megatäis.

Ma oleksin muidugi võinud ise ka smuutit teha, aga läksin kergema vastupanu teed ja valisin lihtsama lahenduse. Õun sinna kompotti kuidagi väga hästi ei sobinud, aga samas hea oli ikka. Oleks lihtsalt mingit pehmemat tekstuuri tahtnud vms. Või siis külmutatud marju või midagi, aga ma tundsin hoolimata salatist värskest kraamist puudust. Nii et kokkuvõtteks sobis ilusti.

Kokkuvõtteks

Selliseid väljakutseid on nii mõnus teha. Ma tõesti naudin kogu seda protsessi – ideest kuni teostuseni. Ja mulle meeldib, kui see otsustamise hetk on kuidagi maandatud, et ma tean ette, mida ja kui palju ma söön. See on kuidagi rahustav.

Kaal oli hommikuks poole kilo võrra tõusnud, mis mind veits rööpast välja lõi… ma ei teagi. Üritan mõelda sellele, et ma pean oma sünnipäevaks vähemalt normaalkaalu alampiirile jõudma, nii et see on ju hea, aga… ikkagi see vana ussitaja kõrvas ajab vahepeal mõtted ja asjad nii segi ja paiskab mu enesekindluse uperkuuti.

Järgmisel hommikul tegin endale siiski korralikult süüa ja üle pika aja oli pudru isu. Tegin seda siis maasikate, šokolaadi ja piparkoogimaitseainega. 😀 Ikka vana hea tuttav ju. Kohv ka kõrvale ja uus päev võis alata.

Nüüd hetkel on väljakutsest juba järgmine päev ja see tekitab natuke stressi. Ema tuleb täna Tallinnasse ja läheme õe juurde, sõbranna tuleb ka. Plaanime natuke mingeid snäkke osta ja võib-olla ka paar klaasi veini võtta.

Ma olen lihtsalt nii harjunud, et ma olen kogu aeg kodus kinni ja söön oma toidukordi ja magustoitu ja asjad kulgevad lihtsalt. Teistega koos söömine, snäkkimine jms on nii raske. Alguses see lõi mind veel rohkem rivist välja, aga siis natuke mõtlesin sellele loogiliselt ja leidsin, et see ongi hea asi, millega endale väljakutse esitada. Sest selliste olukordadega on vaja ju ka harjuda, kuidas siis muidu. Elus tuleb ikka sotsiaalseid hetki ette (kuigi praeguse koroonaajaga seoses on need piiratud, aga see selleks) ja ma ei saa kogu aeg toitu vältida. Pealegi aeg-ajalt sellises tegevuses pole midagi halba ju. Lihtsalt üritan praegu oma mõtteid rahustada, mis muidu täistuuridel ületunde teevad.

Jah, tunnistan, et plaanisin hommikul seda, et jätan lõunasöögi vahele. Aga praegu on kell sellele lähenemas ja mõtlesin, et pigem mitte. Sest muidu… noh, on kõik mu vaev, mis ma siia söömishäirest paranemisele olen lisanud täiesti maha visatud. Ja siis tuleb juba tahtmine järgmine päev ka midagi vahele jätta jne.

Lihtsalt kuidagi raske on lasta lahti endiselt sellest turvalisest numbrist. Masendav. Aga midagi tuleb ju ette võtta onju, ma saan loogiliselt mõeldes sellest isegi aru. Õõõõh. Eile õhtul oli mingi motivatsioonilaksuke jälle ja andsin endale sada lubadust, aga lihtne on öelda, raske on teha. Eriti kuna mõtlesin sellele, et vau, aasta aega tagasi täpselt olin ma KÜMME kilo kergem. Nii et selles suhtes seda kaalu on ikka kõvasti juurde tulnud. Selline võrdlemine ajab endast välja. Mõnes mõttes vaatan ja näen, et ma olen tubli olnud ja välimus on paranenud, eriti kui Jaapani aja piltidega võrdlen ennast. Aga samas nagu ENDISELT mingi osa minust tahaks samasugune olla. Millal see tunne juba ära läheb? Mulle on korduvalt öeldud, et mingil hetkel see enam ei huvita sind ja sa aktsepteerid uut ennast, aga no millal küll? Millal ma seda viimaks teha suudan? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

Samas nagu… riided on nüüd parajad, see on positiivne. Siis eile oli väljas megalibe ja töölt koju tulles kukkusin keset kõnniteed väga ebagraatsiliselt perseli. Ja mu esimene mõte ei olnud ai, või et oh ei nüüd sain märjaks. Nope. Mu esimene mõte oli, et jee, mul on nüüd vähemalt kannikas, millele kukkuda. XD Seega, kui ühtki muud positiivset asja kaalutõusuga tulnud ei ole, siis vähemalt noh, tuvalisem on olla. 😀 Ja nendes Tallinna trammides, kus puust istmed on – seal kannatab ka juba istet võtta, haha. 😀

Noh, tegelikult see snäkkimine läkski liiga paljuks ja lisaks kui ma õhtul koju sain, õgisin veel komme. Jah, õgisin. Sest mul oli tunne, et kõht on nii tühi. Ja siis ma ei suutnud ennast peatada. Aga ma üritasin järgmine päev sellele mõelda nii, et oli, mis oli, ma ei saa sinna enam midagi parata. Endiselt on selline kahtlane tunne, aga jah. Ma ei taha sellel teemal isegi pikemalt peatuda, sest natuke häbi on. Selline… ma ei tea, tahaks seda varjata. Tõsine ülesöömishoog. Aga liigume edasi.

Uskumatu, et täna on reede. Aeg läheb nii kiiresti, kuigi samas nädala alguses tundub, et aeg seisab. 😀 Täna õde peab väikest soolaleivakat, aga ma olen endaga juba rahu sõlminud. Tegin hommikul putru jälle, sest mmmm, puder! Ja täna see tuli tõeliselt hea ka. Viimasel paaril korral on selline mõttetu olnud, aga täna sain seda sama kraami, mida ma ikka aastaid sõin. 😀 Ma ei tea, millest see sõltub, aga pudruisu on tagasi ja see on hea tunne, sest vahepeal viskas küll kopa täiega ette. Kuigi mul ootab üks sojajogrut kapis ka veel ära söömist.

Hetkel on mul käsil üks uus viiepäevane väljakutse, aga ma natuke isegi ei tea, kas selle ka kunagi postitan või mitte, sest see on selline… imelik. Ja ma ei tea, kui tervislik. (See pole söömisega seotud, muuseas!) Aga ehk vast ikka, sest mul on tunne, et ma PEAN selle läbi tegema. Kaks päeva veel jäänud – täna ja homme. Eks esmaspäeval näeb, mis ma otsustan.

Üldiselt jah… hmm. Hoolimata kõigest, ülesöömisest ja millest iganes, on päris toredad viimased päevad olnud. Sain õe ja ema ja sõbrannaga koos aega veeta ja see oli nii vahva. Rääkisime ja meenutasime vanu aegu ja tore oli. 😀 Praegusel ajal on kokku saamine teistega eriti harv nähtus, nii et see on suures hinnas.

Kolmapäeval polnudki Kalleid kaloreid, sest vabariigi aastapäev oli. 😀 Tore vist. Ma isegi natuke vaatasin niisama telekat, kuigi ma olin eelmisest päevast nii väsinud, et kuskil enne kümmet kobisin juba voodisse ära. Ja järgmine päev oli tunne, et magaks veel üks viis tundi. 😀

Nüüd paar päeva olen kodust ka töötanud, mis teeb kogu selle söömise värgi raskemaks. Siin on lihtsalt nii palju toitu mu ümber. xD Samas nagu peale seda ülesöömist oli järgmine päev VÄGA IMELIK, sest ma ei tahtnudki süüa ja ma ei mõelnud toidu peale nii palju kui tavaliselt. Ja see oli hea. Ja ikkagi sõin kolm toidukorda ka samas, nii et olen korralik. Sest ma ei saa ennast jälle piirama hakata, muidu see ring hakkabki kogu aeg korduma.

Ma ei tea, miks ma sellest üldse nii avalikult siin räägin, aga ehk on see hea. Ma saan asja oma peas niimoodi korralikumalt läbi analüüsida ja kokkuvõttes on kergem olla ja lisaks see näitab ka seda, mis minuga toimub. Et kõik ei ole alati nii ilus ja roosiline onju. Seega jätan selle ikkagi postitusse sisse ja läheb nagu läheb.

3 Comments Add yours

  1. K says:

    Kann…hmm 🙂 Tead, Sa oled endast vahel mõningaid täispikkusepilte üles pannud. Paned äkki nüüd ühe teksapükstes pildi ka – koos sellesamuse kanniga :)? Sellega saaksid mind ümber veenda, muidu pean ütlema, et noup, ei ole Sul veel kanni, alakaalus õeke – isegi seda moodi ei ole, et oleks. Tuharalihas on keha üks suurimaid ja eks ta ole lihtsalt aralt kondi ümber ühe kihi juurde kasvatanud. Mis on igati edusamm, aga…kannist saame rääkida siis, kui Su istmikukondid toolilt tõustes sellesse enam kahte auku ei jäta 🙂 Ning seejuures ei ole tegu mitte suure vetruva ahtriga, millel kõigud istudes kui vesivoodil ja mis tuulega lehvib taga kui puri, vaid täiesti ilusa pringi kanniga ja teksapüksid selle koha pealt enam kottis olla ei saa. Sinu omad ka pole? Nooh, seni kuni alakaaluteksanumbrit kannad, see ei loe – hoolimata sellest, et need on nüüd “parajad” 🙂 Mhmh, nokin jah Sind natuke, õeke, üliväga sõbralikult. Ja ootan pikisilmi, mil saad siirduda uusi, päristeksaseid ostma, et sinna sisse mahutada oma päriskann. Võib-olla lausa sünnipäevakingituse-teksad 😉 Soovitan muide Teksabaari poodi. Kui omale kurvid saad (taaskord: kurvid, mitte peki), saad omale sealt säherdused teksad, et oled üle-tallinna-püss :)) Aga selleni on Sul veel minna ja üksjagu, seega soovitan mitte pikalt oma pseudoturvatsoonis nö muneda ja aega raisata, õeke, vaid taaskord söömishäirele jalaga makku anda ja elevusega eesmärgi poole liikuda. Kaunis kann ootab Sind 61+/- paar kilo turvatsoonis, ei kusagil mujal 🙂 Kasvata kaalu ja lihast ja öhöm…söö rohkem valku…Näed, niimoodi tasakesi jõudsime taas mu lemmikteemani: ikka see vana hea valk 😀 Sest seda valku on Sul vähe, õeke, häbematult vähe, jätkuvalt. Mul on Sulle serveerida isiklik kogemus, KUI tohutu vahe kehas toimuvatel muutustel on selles, kas piisavalt valku süüa või ei. Ja see ei käi nõnda, et okei, võtan lõuna juurde kaks supilusikatäit ube või pudistan toidule natuke juustu peale – siis on valgul nö checklistis “linnuke” kirjas: Valk – tehtud! Seda on vähe. Vähevähe, õeke. Lihas tahab rohkem, lihas vajab rohkem! Ca kaks grammi valku keha iga kilogrammi kohta päevas. Ehk siis nö väga laias laastus: kui grammidel näpuga järge ajada ei viitsi, siis võrdluseks sobiks umbkaudu see: https://www.farmi.ee/tooted/kodujuust/farmi-klassikaline-kodujuust Seda üliväga maitsvat (minu isiklik lemmik muide) kodujuustu päevas kaks topsi süües jääks Sul valgust ikka veel pisut puudu. Samuti jääks pisut puudu, kui sööksid päevas kilo ube (sajas grammis ca 8.62 valku) :D. Jah, ja isegi eelpoolnimetatud imemaitsvat kodujuustu ei viitsi enamik inimesi päevas ju kahte topsi pugida 🙂 Seega soovitan jätkuvalt kas kala, muna või valgupulbrit. Samuti tasuks ehk üle tšekata M-i kommentaarid, kus ta hästi mõnusalt just sellestsamast valguteemast rääkis – et mis annab näit taimetoidu puhul normkoguse täis 🙂
    Seni, kuni Su valgumenüüga on asi hapu, seni jäängi Sulle tüütult kõrva pinisema, et valk, armas väike õde, valk… valk-valk 🙂 😉

    Ja muide, kui me siin juba paranenud vormidest ja kerkinud kaalust räägime, siis…siin Sulle väike julguseväljakutse 😉 : pane mõõdulint reie kõige jämedama koha peale ja ütle mulle number – ma ütlen pärast enda oma vastu 🙂

    Liked by 1 person

    1. signepyou says:

      Sa kirjutad nii häid kommentaare, lust on lugeda ja elu tundub palju ilusam. Teen selle pildi asja ära, kui endast ühe normaalse peeglipildi saan, äkki järgmisesse postitusse ja siis vaatame. Ma ise olen avastanud, et tekkinud on puusakumerus, mida küll on häbematult vähe, aga siiski rohkem, kui mõned kuud tagasi. Ja usu või ei, aga see ei ajagi mind endast välja! Ma arvasin, et sellest saab maailmalõpp. Lisaks see ka veel, et mu käed ei ulatu enam reie ümbert kinni võtma – kunagi oleks see megalt triggering olnud, aga praegu mõtlesin, et nojah, mis seal ikka. 😀 Ma selle mõõtmise teen ka ära, kui mõõdulindi üles leian… teoorias tean, kus see on, aga hetkel olen kontoris ja siin vot küll kuskilt võtta pole. 😀 Ootan väga sinu numbri teadasaamist, sest sa oled nii tubli ja eluterve ja vahva ja eeskuju ka, eksole.

      Ma nüüd olen uuesti kala siiski sööma hakanud ning muna on ka koju ostetud – talitan õigesti ma usun. Pikalt ei olnud nende kahe asja järgi isu, aga nüüd tekkis ja nagu sa tead, siis ma ei piira ennast, kui midagi tahan. Seega vist lähevad asjad õiges suunas. 🙂

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s