Liikumistung

Tegelikult ma olen nii palju seda väljakutset alustanud ja siis jälle samal päeval lõpetanud. Aga tundub, et ilm otsustas nüüd minu eest ja tegi mulle kohustuseks sellele vastu hakata.

Liikumistungile.

Ühesõnaga siis… täna on teisipäev. Ja ma otsustasin, et viiel päeval üritan minimaalselt kõndida. Liigungi ainult poodi, kui seda vaja on teha, ja näiteks õe juurde. Kuidas ilm mind aitas? Nimelt muutis ta tänavad nii libedaks, et kui lõuna ajal poodi läksin, kukkusin ma kolm korda väga ebagraatsiliselt maha. Seega jah, ei saa väga jalutama minna.

Ma tahan näha, mida mu kaal nende viie päeva jooksul teeb. Varasemalt on mul ikka sisse kodeeritud see reegel, et päevas tuleb 10 000 sammu maha tatsata, sest muidu sa ei liigu piisavalt. Aga ma tahan… tavalist elu. Ma ei taha, et ma tunneksin ärevust, kui ei ole saanud piisavalt palju liikuda. Liikumine kuidagi… rahustab mu närve? See on tegelikult hea ja kasulik ja isegi arsti poolt enam mitte vastunäidustatud, aga ma lihtsalt tahan, et see ei oleks enam selline kinnismõte. Ja minu puhul toimib endiselt see kõik või mitte midagi, nii et ma ei saa seda jalutamist hakata iga päev tuhande sammu võrra näiteks alla tooma. See tuleb lihtsalt ära teha.

Ma kardan, et kaalu tuleb juurde. Jep. Väga kardan. Eriti kuna täna hommikul juba see number oli kõvasti suurem. Ja see tekitas eriti abitu emotsiooni, kui ma peale tööpäeva lõppu ei saanudki minna kohalikku poodi endale midagi ostma. Tegelikult mul pole poest midagi vaja ka.

Ilmselt homme ikka lähen, sest okei, mingit värsket kraami ikkagi tahaks. Aga jah, see ei tule selline retk, et kõnnin nüüd kodu juurest Kristiinesse (mille peale kulub rahulikult minnes umbes poolteist tundi), vaid lähen oma kodupoodi. Mul on kodu lähedal tegelikult kõik Eesti poed, nii et valik ei ole sugugi väike.

Ja ma jätkan tavalise söömisega. Üldiselt on kombeks, et kui ma näiteks liikuda ei saa, siis jätan ühe toidukorra vahele. Aga no kammoon Signe, see pole jätkusuutlik. Ja ma ausalt öeldes ei viitsi jätkata seda rutiini, et ma lähen töölt jala koju. Ma olen esiteks väsinud ja tavaliselt on külm või libe jne. Ebamugav. Tahaks olla tavaline inimene, kes liigub ühistranspordiga. See ei tohiks ju ometi nii raske olla. Ilmselt siiski on. Ja kõige keerulisem saab olema vabadel päevadel, kui midagi teha pole niigi. Siis ehk annan endale pisut järele ja teen mõne suurema ringi, aga eesmärgiks on seda siiski vältida. Ja ühtlasi ka näidata, et midagi hullu ei juhtu, kui sa iga päev ringi ei kõnni. Ükskõik siis, kas endale või ka lugejatele. Kuna ma tean, et mu tutvusringkonnas on mitu inimest, kellel sellega probleem.

Ema tuli Tallinnasse ja siis oli õe juures väike õhtusöök. Sellest sai muidugi midagi rohkemat, aga alustasime nii. 😀 Tähistasime ühtlasti vabariigi aastapäeva ka natuke.
Järgmisel hommikul tulid nad minu juurde vahvleid sööma, mu meelest pakkusin head valikut! Ja selle Nutellalaadse kreemiga olid vahvlid ERITI head.

Nüüdseks olen juba neljandat päeva vähem liikunud, kui tavaliselt. Kõige rohkem tuli ükspäev samme kaheksa tuhat, aga mis seal ikka. Ega ma ei pannud endale mingit maksimumi ette – lihtsalt selle seadsin eesmärgiks, et tavalist tuiamist pisut vähendada. Ja nii mõnus on olnud, kui ma olen pidanud näiteks linna mingisse poodi või kuskile minema ja ma olen reaalselt võinud kasutada ühistransporti! Ma pole pidanud mitu tundi lihtsalt ringi kõndima.

Okei, igav on ka olnud ja neid hetki on ette tulnud, kus ma mõtlen, et läheks jalutama. Siiski on natuke tegevust ka olnud, kuna ema tuli linna ja käisime tema ja õega pisut ringi, et veel koduasju hankida jne, nii et sealt siis ka need sammud. Pealegi selline… puhkus on ka mõnus olnud.

Esimestel päevadel tundsin pisut ärevust selles osas, et ma ei ole kindlat hulka samme teinud, aga paari päeva pärast läks see palju kergemaks. Raske on muidugi see, kui keegi näiteks Instagrammi postitab ülevaate oma päevastest sammudest. Või kui keegi mainib, et ta on nii palju kõndinud. Tekib selline nõme kohustuse tunne, kuigi tegelikult see, mida teised teevad, ei ole kuidagi minuga seotud.

Aga jah, see on kokkuvõttes vist siiski hea olnud. Konkreetne puhkus. Ei mingit sunniviisilist jalutamist. Pealegi ilmad on nagu nad on ja nii mõnus on lihtsalt tassi kohviga kodus istuda ja näiteks raamatut lugeda. Võib-olla varem mõjutas mind see ka rohkem, selles mõttes, et raamatu lugemine tundus nii mõttetu, kui ma oleksin samal ajal saanud mitu korda rohkem samme teha. Segane loogika, aga see on minu loogika.

Lisaks ma ei ole ka mingisuguseid muid harjutusi kodus teinud. Ei kätekõverdusi, et kükke ega kõhulihaseid vms. Ma olen lihtsalt lubanud endal olla. Võtnud selle nädala, et nii vaimset kui ka füüsilist tervist ravida, õppida puhkama. Üks asi, mida ma peaksin harjutama, on endale puhkuse andmine. See pole sugugi nii lihtne, kui võib tunduda, eriti siis, kui su mõtted on kogu aeg nagu “sa pead midagi tegema, ära raiska aega!!!!!!”.

Täna ka ei tule palju samme, sest esiteks olen ma kodukontoris ning teiseks lähen õe juurde soolaleivapeole. Ja ta elab mulle väga lähedal. Pakun et ehk tuleb kuskil 3000-4000, rohkem ma kindlasti ei panustaks. Ja homme pidime koos kaneelirulle tegema. Järjekordne väljakutse ka, aga see ongi hea.

Tellisime reaalselt 110 tükki sushit. Alguses unustati 20 kaasa panna, aga need toodi pärast ka ära. 😀 Ma sõin julgelt oma 25 tükki ja lisaks veel kodus pärast midagi magusat. Kõht sai väga täis, aga sushi on nii hea, et ma ei suuda ennast kunagi peatada.
Järgmine päev tegime õe juures tema sõbrannaga veel kaneelirulle ka. Ma mõtlesin täiega, et ma ei lähe järgmisel päeval külla ja selle asemel jalutan ringi, aga neil oli jahu vaja, nii et käisin poest läbi ja ikkagi läksin. Megasuur saavutus, aga see oli seda väärt!

Keegi kirjutas mulle ja küsis, kas ma olen mõelnud ka teistsuguste väljakutsete peale, millelegi, mis ei ole toiduga seotud. Ja tegelikult – jah, olen küll. Aga enamik ideesid, mida Googeldades leiab, on toiduga seotud. Pealegi saab mu blogi kordades rohkem vaatamisi, kui ma teen söögiväljakutseid ja siis ühtlasi tundub, et inimestele meeldib seda rohkem lugeda ja ehk see mõnel juhul ka aitab neid. Aga jah, ideaalis ma teeksin ka midagi muud. Samas ideed, mis mul on, olen ma varasemalt ka juba ellu viinud. Igasugused lugemised ja hobid ja muu. Võib-olla võtta ette kirjutamine? See tundub nagu midagi, mida võiks proovida.

Mu bullet journalis on ka üks punkt, et proovin ilukirjanduses uuesti kätt. Aa, ja väljakutseks saaks teha ka selle toitumisalase kursuse, kuhu ma ennast registreerida tahan. Veel võiks olla huvitav joonistamine – mul on tegelikult isegi üks valgete lehtedega kaustik ostetud, kuhu saaksin mingeid kritseldusi teha. Võtan selle KINDLASTI ette. Seoses sellega, et ma nii palju ei liigu, on ju nüüd ka rohkem aega.

Olen ennast vahepeal kaalunud iga päev ikka ja kaal on püsivalt poole kilo võrra üles läinud. Ma ei usu, et see on sellest, et ma pole nii palju ennast liigutanud. Pigem on see seotud toitumisega, mis on jummala okei. Mu sünnipäevani on veel aega, aga see kokkulepe endaga, et jõuda selleks ajaks normaalkaalu alampiirile ei tähenda, et ma ei võiks seda varem teha. Nagu, mida varem, seda parem. Ma olen kaalus küll nii palju juurde võtnud, aga see on tulnud mingi viimase aastaga, nii et mul ikka kulub selleks üksjagu aega. 😀

Aga muidu, kui on mingi väljakutse, mida sa arvad, et ma võiksin teha, siis võid kommentaari kirjutada või sõnumi saata. Vahest on lugejatel nii palju huvitavaid ideesid, et uskumatu. 😀 Ise küll poolte asjade peale ei tule.

Hetkeseisuga on söögiväljakutsetega ka kõik, sest esiteks on mitu sotsiaalset söömist ees ja ma ei viitsi endale lisastressi tekitada. Võtan iga päeva eraldiseisvalt. See aga ei tähenda, et ma toiduga seotud väljakutseid enam üldse ei teeks, küll need ka tulevad. Ma pean lihtsalt mõne hea asja välja mõtlema.

Ma juba ootan, et lumi ja jää täiesti ära sulaksid. Ideaalses maailmas saaksin ma varsti lisada enda igapäevale ka natuke jooksmist. Ja ma reaalselt mõtlengi natuke, selline kilomeetrine ring näiteks ja seda loomulikult mitte iga päev. Aga ma arvan, et see annaks mulle nii palju positiivsust ja motivatsiooni juurde. Lihtsalt juba mõte sellest, et midagi on oodata, on nii lootustandev ja tekitab hea tunde.

Samme tuli kokku keskmiselt päeva peale 5971, mis on päris hea, arvestades, et ma ei piirdunud siiani kunagi alla 10 000 ja vahest isegi kõndisin 20 000. Seega nagu peaaegu poole võrra vähem, kui tavaliselt. Ideaalis oleks ma tahtnud selle numbri veel madalama hoida, aga mis seal ikka. Kõndimist otseselt piirama ka ei taha hakata, sest nagu ma kirjutasin, siis tegelikult on see tervislik.

Viimasel paaril päeval on ilm ka tegelikult nii ilus olnud. Nagu, oled väljas ja konkreetselt tunned päikese soojust – jumalik. Isegi sulav lumi ja jää ei muserda nendel hetkedel.

Kõige lahedam on see, et õde elab mulle nii lähedal. Näiteks siis, kui kaneelirulle pidime tegema, helistas ta hommikul ja andis teada, et jahu jääb puudu. Ega midagi – läksin tema poole ja põikasin korra poest läbi, sest see jääb niikuinii teepeale. Ja siis kokkasime ja hakkasime tema ja ta sõbrannaga Queen’s Gambitit vaatama, mida mina olin küll näinud, aga nemad mitte. Vaatasime kaks osa ära ja nad vaatasid pärast edasi ka veel. Soojalt soovitan.

Olen rohkem lugenud ka. Hetkel pooleli siis selle maalingutega mehe sarja teine raamat, “Kõrbeoda”. See vist ei meeldi mulle nii palju, kui esimene, ent hea on see siiski. Lisaks olen nüüd võtnud pähe kindla idee, et hakkan märtsis kirjutama omaloomingut. Mul on enda meelest selleks lihtsalt genaailne põhi.

Samas vaatasin, et Tänapäeva kirjastus kuulutas välja kriminaalromaani võistluse ja natuke tahaks hoopis sinna kirjutada… aga noh, ega sellest nii või naa ilmselt midagi ei tuleks, nii et keskendun ikkagi oma ideele. 😀 Inspiratsiooni sain oma unenäost. Rääkisin seda õele ja ta sõbrannale ja mõlemad olid nagu omg, sellist raamatut tahaks lugeda, haha. 😀 Nii et eks näis siis, mis sellest välja tuleb.

November on muidu iga aastane kirjutamisvõistlus, kus sa pead vist 200 000 sõna kirjutama või midagi sarnast. Aga ma mõtlesin, et proovin, palju ma märtsiga suudan üles tippida. Huvitav oleks näha, kas sellest jutust tuleb ka midagi või ei, ma ise hetkel olen hullult motiveeritud igatahes. Esimese lause panin kirja ka juba, sest mu meelest see on geniaalne ja andis hea alguse. 😀

Joonistamist tahaks ka siis proovima hakata. Ilmselt mitte midagi väga sellist põhjalikku, pigem tahaks teha suvalisi kritseldusi, nagu ma Tallinnas haiglas olles tegin. Need meeldisid kõigile, see oli nii armas! Lisaks üks sõbranna ütles, et talle niiii väga meeldib, mis ma lõin, nii et hea idee on seda uuesti teha proovida. Ma vähemalt arvan nii.

Kokkvõtteks selle liikumise kohta – kaalu on natuke juurde tulnud. Aga mul oli üks suurem söömishoog ning lisaks õe juures tellisime sushit ja seda sai ka ikka kordades rohkem, kui oleks tervislik olnud, sisse pressitud. Aga ausalt öeldes… no natuke on peas mänginud see, et poleks tohtinud ja kerged süümekad olid ka, aga see läks suhteliselt kiiresti üle. Kui aus olla, siis ma lihtsalt… pole viitsinud muretseda. Või kui mure peale tuleb, siis ma mõtlen, et mitte praegu, tegelen sellega hiljem ja ignoreerin seda täielikult. Ja siis hiljem enam ei tule isegi meelde selle asja pärast põdeda. 😀 Nii et selline suhtumine toimib päris hästi.

Sellest kahekilosest kõikumisvahemikust olen üle saanud ootan huviga, mis tuleb, kas kaal jääb jälle kuskil seisma vms. Selline leige uudishimu on tekkinud selle asja suhtes.

Hetkel, mil seda postitust siia kirjutan, on pühapäev ja mõtlen jalutama minemise peale. Ilmselt millalgi päeva poole teen selle ära ka, kuigi ma ei tea veel, kuhu ma kõndida viitsin. Mul on endiselt vaja mingit sihtpunkti, sest vastasel juhul on liiga igav. 😀 Samas kõike on kodus piisavalt, nii et poodi ka ei viitsi nagu minna. Eks näis, küll ma midagi ikka välja mõtlen. Hea meelega läheks T1-te, sest seal on see nori.ee pood ja tahaks mingeid aasia toite, kastmeid, nuudleid jms hankida. Oleks hea katsetada.

Pluss mingi magustoidu peaks välja mõtlema veel õhtuks. Eile sõin näiteks jäätist ja õunu. Proovisin selle Magnumi koonusjäätise ära – päris hea oli teine. Aga tahaks midagi uut ja huvitavat, kuigi ma ei tea, mida. Tahan hästi erinevaid asju proovida, aga ma ei suuda kunagi nii, et söön näiteks pool pakki, ikka pean kõik korraga alla kupatama, haha. 😀

Aga jah, kui juba ühel päeval vähem kõnnid, siis järgmine päev on seda sama asja palju lihtsam teha. Lihtsalt esimene päev, või siis esimesed paar päeva, on hästi ebamugav ja imelik. Aga kokkuvõttes tulin toime ja hea meel on. Olen nagu normaalne inimene juba, peaaegu!

2 Comments Add yours

  1. Ingrid says:

    Mulle meeldiks väga üks joonistuste väljakutse! Kiiruga sirgeldatud autoportreed iga päeva õhtul ❤️

    Liked by 1 person

    1. signepyou says:

      Aitäh, selle võtan kindlasti kavva! 🤗

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s