Kuidas ma leivahirmust üle sain / küpsetasin sepikut!

IMG_20200320_130212_651

Leib ja sai olid asjad, mida ma enne haiglasse minemist üldse süüa ei julgenud. Siin oli kindlasti mängus see ka, et igasugustes artiklites oli kogu aeg kirjas, et “leib on sulle halb”, “nisujahutooted tekitavad kaalutõusu” ja nii edasi. Isegi, kui ma ei lasknud ennast sellel mõjutada, siis see jäi kuidagi pähe kinni ja alateadlikult sundis mind tegema valikuid, mis ei olnud leib ja sai. Hästi sageli sõin lõunaks mingit salatit, või siis – tunnistan häbiga – neid tassi sisse tehtavaid viie minuti suppe. Mis on tegelikult ilmselt oma maitsetugevdajate ja ma ei tea millega sada korda kahjulikumad, kui nisujahu seda kunagi olla võib.

Tartus haiglas olles käisime ühel korral perega Aparaadis söömas ja seal pakuti Muhu pagarite seemneleiba maitsevõiga, mis oli ülihea. Lisaks pidi haiglas iga toidukorra juurde kaks viilu võiga leiba ja sepikut sööma. Ja see tegelikult ka aitas. On tõsi, et sa pead lihtsalt oma hirmutoitude söömist kordama ja kordama ja kordama. Kui ma haiglast tagasi koju pääsedes ei oleks endale leiba ostma hakanud, oleksin kindlasti jälle hirmu küüsi langenud ja poleks seda enam tarvitanud. Siiski ma ostsin seda ja leian, et see oli hea otsus.

Lõunaks hakkasingi endale tööle võileibu kaasa tegema ja see oli ka mega. Tavaliselt sõin neid või ja juustu ja kurgi või tomatiga, vahepeal ka hummuse või millegi taolisega. Siis tuli aga periood, kus ma leiba-saia jälle ei söönud ja juba tundsin, kuidas see minu jaoks hirmsaks hakkas muutuma… Kuni võtsin kätte ja ostsin jälle ühe pätsi.

Hetkedel, millal ma seda enam süüa ei julgenud, kuid õde tegi, pidin ma tõdema, et röstsaia või leiva lõhn on lihtsalt nii hea. Ja ma tahtsin seda palju rohkem, kui muidu. Selle haigusega on kindlasti nii, et mida rohkem sa üht või teist asja piirad, seda rohkem sa seda asja süüa tahad. Näiteks võiks ma süüa ilmselt pool pätsi päevas ja ikka ei saaks isu täis. Paljude asjadega on nii, eriti nendega, mida ma süüa ei julge. Pidevalt mõtlen selle peale.

Näiteks kui ma ei ole lubanud süüa endal juustu, siis tekib juustu isu. Ja kui siis ema Tallinnasse külla tuli ja tema ja õega koos veini võtsime ning juustu ostsime, pidin ma ennast tagasi hoidma, et mitte kõike ära õgida. Lubasin endale seda lõpuks, aga pärast hakkas isegi paha, sest ma lihtsalt ei suutnud piiri pidada. Seega oleks loogiline, et ma annan oma kehale asju, mida ta tahab, pidevalt. Aga see on nii raske ja ma ei tea, kui hästi ma seda üldse selgitanud olen…

Nüüd, kui koroona pärast kodukontoris istun, otsustasin selle leivahirmu uuesti käsile võtta ja kodus ise midagi küpsetada. Juhuslikult sattusin Mari-Liis Iloveri blogis sepikuretseptile , mida siis teha otsustasin.

IMG_20200320_095114

Selle retsepti puhul oli hea, et koostisosi oli nii vähe tegelikult ja mul olid need asjad ilusti kodus olemas ka.

IMG_20200320_100057_093

Sinna sisse tuli panna palju seemneid ja igasugused pähklid ja seemned on mu jaoks raske teema, kuna need sisaldavad palju kaloreid (samas ka palju HÄID rasvu ja piisavas koguses on need väga tervislikud. Minu mõistus siiski rõhutab kogu aeg nende neetud kalorite olemasolu…). Aga tegin TÄPSELT retsepti järgi, ei jätnud midagi ära (näiteks mõtlesin, et palju parem oleks teha ilma õlita…) ja küpsetasin selle valmis, nii nagu pidi.

IMG_20200320_111418_458

Enne ahju minekut, kui lasin tal veel pool tundi kerkida.

IMG_20200320_113414_154

Lisasin ekstra seemneid ka peale.

Ja see tuli imeline! Tõesti hea. Selline kuidagi… tihke. Maitse on mega ja koos hummuse ja näiteks värske sibula või röstitud paprikaga üks parimaid võileiva asju, mis ma üldse söönud olen. Kindlasti küpsetan seda veel ja tahan ka siis teha, kui vanemate juurde koju lähen.

IMG_20200320_130444_427

Selle söömisega kaasnes muidugi ka süütunne. Sest noh, lõikasin endale kohe eriti paksud viilud ja eelmistel päevadel olin lõunaks vaid suppi söönud, kas nüüd on ikka hea idee leiba süüa, kaloreid on kindlasti rohkem… ja nii edasi ja nii edasi. Endal viskas ka juba kopa ette. Aga samal ajal oli mingi osa minust selle retseptiga hakkama saamise üle nii uhke, et see süütunne sai uhkuse poolt natuke varjutatud, mis oli… hea.

Tahaks veel midagi küpsetada. Mõtlesin mingi tervisliku porgandikoogi või keeksi tegemise peale, aga ei leidnud esialgu ühtki retsepti, kus ei oleks vaja lisada miljon kilo suhkrut. Eks ma otsin veel ja uurin. Näiteks oleks lahe teha nii nagu haiglas ja iga reede midagi küpsetada. Samas ma pean arvestama sellega, et mul on õde, kes on täielikult nisujahu vastane ja see veidi piirab mu valikuvariante (kuna ma ei jaksaks üksinda kõike tehtut ära süüa ja meil pole ka sügavkülma, mis asju mahutaks).

Järgmiseks hirmutoiduks tahaks uuesti pasta ette võtta. Ma ei saa endiselt aru, miks mul on seda nii raske süüa, kuigi näiteks nuudliroogasid, vokke ja muud sellist võin vabalt tarbida. Lihtsalt ei saa aru.

One Comment Add yours

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s