Aaaah see kuu on nii vähe veganasju minu poolt proovitud. Sest jällegi olen ostnud juba seda kraami, mida olen harjunud… peaks vist äkki tegema lihtsalt toodete arvustused, mida ma pole varem katsetanud? 😀 Ma ei tea, kas see ka huvitav oleks. Mulle endale meeldib lugeda/vaadata lihtsalt veganasjade kohta, nii et ma ei tea. 😀 Või siis teha uuesti maiustuste arvustusi ja asju? 😀 Kui on ideid või soove, siis võite mulle kirjutada. Aga seni jätkan veganasjade analüüsimist.
Ma sain viimaks ka uue Vegan ajakirja, milles räägitakse söömishäirete seosest veganlusega. Oma lugu jagasid kolm inimest ja see oli väga hea lugemine. Üldse see artikkel oli minu meelest hästi kirjutatud ja rõhutas seda, et veganlus ei ole ainult toitumine, vaid eetiline maailmapilt, millega ma olen nõus.
Mulle meeldis, et oli välja toodud, et uuringus söömishäirete ja veganluse seosest leiti, et veganid ja mitteveganid ei erine üksteisest, ja kui erinevad, siis veganid on mõnevõrra tervislikuma toitumise ja eluviisiga. Patoloogilist söömiskäitumist hindavas küsimustikus said veganid oluliselt madalamad skoorid, seega võib selle uuringu põhjal järeldada, et veganite seas ei ole söömishäireid rohkem kui muu toitumisviisi eelistajate seas. (Kui keegi tahab täpsemalt lugeda ja vaadata, mis uuringuga oli tegemist, siis see ajakiri peaks mingil hetkel ka interneti tasuta lugemiseks tulema, ma ei viitsi refereeringut ümber trükkida.)
Ma ise olen taimetoitlane suuremalt jaolt, õigem oleks vist kirjutada pesketaarlane, sest ma söön ka mereande. Aga jah, ma mäletan väga hästi seda, kui ma Tartus haiglas olin ja mulle absoluutselt iga õe, arsti ja psühholoogi pealt peale suruti, et ma liha sööksin. Küll nad üritasid vastu tulla ja öelda, et söö siis vähemalt kana, aga ma mäletan selgelt, et iga kord lõppes see minupoolse nutu ning vandumisega, et kui ma ei saa ilma lihata, siis kirjutan ennast haiglast välja. Viimaks nad siiski olid nõus ja ma sain oma lihavaba dieedi. Kuigi teema tõstatati igas vestluses ka edaspidi. Küll toodi põhjenduseks, et ma ei jõua muud toitu ära süüa. Aga jõuan küll. Ma olen alati söönud ja söön siiani väga suure KOGUSE toitu, lihtsalt söömishäire ajal oli see toit väga lahja. Kasutasin õlivabasid kastmeid, madala kalorsusega majoneesi, tegin putru veega ja nii edasi. Nüüdseks olen seda muutnud – rasva hulka olen tõstnud, näiteks lisan pudrule pähkleid ja maapähklivõid, rääkimata sellest, et selle valmistamiseks kasutan piima. Ka praen asju väheses õlis, või lisamine leivale ei ole minu jaoks probleem ning ka avokaadot on aeg-ajalt menüüs. Endiselt on lemmik kodujuust ja igasugused muud jogurtitooted (eriti sojajogurt!).
Valiku liha mitte süüa tegin ma pikka aega enne seda, kui söömishäire võimust võttis. Ja ma ei ole siiani liha suusissegi võtnud. Ja nagu näha, siis kaal paraneb ka tervisenäitajad on korras, seega on vabalt võimalik ka ilma lihata normaalkaalu jõuda, seda hoida ja hästi elada. Minu meelest on vale sundida inimesi loomset sööma. See on valik, mille igaüks meist peaks saama ise teha. Lisaks sellise sundimisega kaasneb veel suurem vastumeelsus näiteks toidukordade suhtes, toitu kardetakse, seda ei naudita ja see muudab kogu tervenemise protsessi veel raskemaks. Ma olen suht kindel, et kui ma oleksin haiglas hakanud liha sööma, oleks mu vihkamine toidu osas tõusnud ning ma oleks seda metsikult kartma hakanud. Ma ei oleks suutnud toidust mõnu tunda ning see oleks mu vaimse oleku veel kehvemaks muutnud ja ei ole saladus, et ma kannatan lisaks anoreksiale ka depressiooni käes, mis ei oleks seega hea kombinatsioon.
Jah, on ka neid, kes kasutavad veganlust ettekäändena midagi mitte süüa, oma kaloreid vähendada, toitumist piirata, üritustel söömisest loobuda jne. Ma ei eita seda üldse! Samas nagu, kui sa oled a la keto või paleotoituja, siis absoluutselt on võimalik samasugune olukord. Või kui sa oled gluteenivaba, laktoosivaba jne, aga selleks ei ole otsest allergiast või talumatusest tulenevat põhjust. Seega lahterdada seda, et veganlus = söömishäire… pole nagu väga õige. Nii palju näiteid on hoopis sellest, kuidas söömishäirikud on veganiks hakates avastanud vabaduse, julgenud ohtralt katsetama hakata, hakanud söömisest ja selle valmistamise protsessist hoopis rõõmu tundma.
Jah, su portsud peavad (üldjuhul) olema suuremad, sa pead juurde võtma teatud vitamiine ja jälgima, et sa saaksid igast toitainegrupist midagi, aga samas ma arvan, et ei ole siiski õige arvata, et veganlus kuidagi toetab söömishäiret. Veganlus on midagi enamat kui lihtsalt toitumiseelistus. Raskeks teeb selline suhtumine elukese.
Muidugi peaks mõtlema ka sellisele häirele nagu ortoreksia, mis toob kaasa ülitervisliku toitumise ning mul on tunne, et sellised inimesed on eriti hakkajad veganluse pooldajad. Samas ortoreksikuid leidub ka mujal – näiteks need, kelle meelest tasakaalustatud toidukord on kana, riis ja brokoli vms. Või munavalgest tehtud omlett (ma olen proovinud, suht rõve). Seega ka siin ei saa kuidagi võrdusmärki tõmmata.
Ma läksin nii närvi seda osa postitusest kirjutades nüüd, ma isegi ei teadnud, et ma nii kirglik võin olla, haha. 😀 Aga jah, see teema on mulle südamelähedane.
Viimane kord, kui oma raviarsti ja psühholoogi nägin, siis psühhiaater alustas juttu ikka sellest, et kas ma juba liha söön ja kuidas siis nii, et mitte. Ometi ta näeb, et kaal tõuseb, ma näen parem välja ja mul ei ole selliseid vaevusi, mis varem.
Samas oli psühholoogiga kohtumine õudselt armas – nägin teda esimest korda ning ta tunnistas, et ka tema ei söö liha. See koheselt tõstis usaldust ja kergendustunne oli massiivne – ometi inimene, kes aitab mul mu probleemidega tegeleda ning kes ei kuluta poolt tundi selle peale, et mu meelt muuta.
Ma ei ütle, et ma enam kunagi oma elus liha ei söö. See võib vabalt juhtuda. Homme. Kümne või kahekümne aasta pärast. Ma ei taha panna endale sellist piirangut ja öelda, et ei, enam mitte kunagi ei võta loomset suusissegi. Aga hetkeseisuga ma lihtsalt ei näe seda muutumas – liha ei isuta. Kui ma poes kõnnin ja lihatoodetest möödun, siis ausalt öeldes hetkel see isegi ei tundu enam toiduna. Vahest vaatan Selveris näiteks salateid ja siis jõuan pilguga kanasalatini ja minu meelest võiks seal kirjas olla ka “salat plastmassitükkide ja majoneesiga”, sest kana tundub lihtsalt nii võõras, nagu miski, mis toidu sisse ei käi.
Mina ise olen kõvasti rohkem kokkama hakanud, kui loomsest loobusin. Igasugused kotletid, hautised, salatid, supid ja muud road. Mulle meeldib seda teha. See on lõõgastav ja tore ja huvitav ja eriti lahe on, kui ma saan kellelegi teisele midagi valmistada ja neile see meeldib. Samas ei ole mul (enam) probleemi ka väljas midagi süüa või midagi koju tellida. See on tasakaal, see on normaalsus, see on midagi, mille poole ma olen aastaid ja aastaid püüelnud ning mille ma viimaks olen saavutanud.
Minus konkreetselt tekitab elevust, kui turule tuleb mingi uus vegantoode, ma olen valmis pool Tallinnat selle hankimiseks läbi sõitma. Ma armastan katsetamist, uute asjade proovimist, testimist jne. See on nii huvitav. Samas nagu seoses tervenemisega ma tunnen, et mu fookus on toidult ikkagi niiiii palju ära liikunud. Okei, ma võibolla mõtlen söömisele ikkagi rohkem kui iga teine inimene, aga vähemalt ma suudan nüüd ka muudele asjadele keskenduda ja iga mu ärkveloldud minutiga ei kaasne toidust unistamist.
Ja taimsete toitudega on mu meelest jah selline vabanemise emotsioon ka kaasa tulnud. Kui on ikka mingi vegankoht ja ma tellin sealt toitu, siis ei teki selliseid rõvedaid süümekaid enam, ma lihtsalt naudin seda, söön selle ära ja korras. Ja ma tean, et ma võin, et see on mulle vajalik ja kasulik ja ma naudin seda. Mul ei teki mingit vastikut ärevust ja raskustunnet.
Vegani ja taimetoitlasena on võimalik täiesti normaalset elu elada. Tuleb lihtsalt aeg-ajalt asjad rohkem läbi mõelda, näiteks perekondlikule üritusele pakkuda, et valmistad ise mingi toidu, toimib alati. Ja mul on vist vedanud, sest mu sugulased ja pere on väga altid minu tehtud asju proovima ja alati pärast saan kiitusi. Seega – taimne toit on hea! 🙂
Artiklis puudutati muuseas ka teemat, et kuidas söömishäirega inimest ära tunda. Mida teha? Ma vist olen sel teemal varem ka kirjutanud, aga mõtlesin omalt poolt midagi juurde lisada, mida artiklis ei olnud:
- su lähedane uurib pidevalt, mida sa sööd, mida sa söönud oled, mis kell sa sõid, kui palju sa sõid, ta ei taha süüa siis, kui sina ei söö, võtab juurde siis, kui keegi teine võtab, jätab magustoidu vahele, kui keegi veel nii teeb
- ta eelistab süüa kindlal kellaajal ja kindlas kohas, tehes kindlaid tegevusi; näiteks telekat vaadates, arvutis olles, telefonis passides jne. Ja üldiselt ta ei taha, et keegi temaga söömise ajal räägiks – kogu fookus peab olema toidul
- ta ei söö kunagi midagi möödaminnes, näiteks poest koju tulles ei võta ta jäätist paberist lahti, ta ootab, kui ta saab koju ja tegeleda enda jaoks turvaliste asjadega
- ta liigub palju peale söömist, näiteks läheb jalutama, teeb trenni, liigub niisama
Neid asju on veel, aga jah. Ja artiklis öeldi ka, et need tunnused ei pruugi esineda, seega kordan – ka minu poolt välja toodud asjad ei pruugi kõigil esineda, see on lihtsalt mu enda kogemuse ja teiste kaaskannatajate jutu põhjal välja toodu.
Igatahes, järgmiseks siis minu eelmisel kuul proovitud vegantooted:
See teoorias meeldis mulle rohkem kui tegelikkuses, aga käib kah. Kohv on liiga hapukas ja kipub tükki tõmbuma, aga mitte just väga. Paljalt maitses normaalselt, ilmselt müsli või hommikuhelvestega oleks ka päris ok. Kindlasti mitte lemmik, aga sugugi mitte halb. 6/10.
Laky kartulikotlet hapukapsaga
Need on läbi aja mu lemmikud olnud, aga neid pole eriti kuskilt saada. Kaubamajast olen ainukesena leidnud. Kunagi tegelikult proovisin neid, kui minu pisikeses Maximas oli ja siis sattusin sõltuvusse. Mu meelest parimad kartulikotletid ja väga hästi maitsestatud. Kui ma peaks ühed lemmikud valima, siis ilmselt oleksidki need. 9/10.
Marta Pagari bataadi-suvikõrvitsa kotletid
Need olid täiega head ka. Polnudki varem proovinud. Mul oli täiega isu bataadi ja suvikõrvitsa järele ja siis mõtlesin, et mida ometi teha, kui need silma jäid. Samuti ülihästi maitsestatud ja nii mõnusad. Majoneesi ja ketšupiga sobisid väga hästi süüa, aga tegelikult nad isegi väga ei vaja mingisugust kastet. Mahlakad ja pehmed, mulle väga meeldisid. 8,5/10.
Need olid Roheboxis ja need tekitasid mul megasõltuvuse. Ausalt, ühed parimad kommid. Mulle meeldib piparmünt ja šokolaad koos, aga mitte siis, kui see on liiga tugev. Näiteks After Eight ei ole üldse minu teema. Aga need on ülihead! Ausalt, ükspäev sõin terve paki korraga ära, lihtsalt ei suutnud ennast pidurdada. Aga muidu olen peotäie kaupa kohvi kõrvale neid näksinud ja päevas niimoodi mitu korda. 8/10-st. Ma pole üldse selline kommiinimene, tavaliselt valin puhta šokolaadi või mingi batooni, aga need on täiega head lihtsalt. 😀 Ise olen ka selle skoori osas hämmeldunud!
Proovisin seda esmalt pasta peale riivituna ja see sobis sinna nii hästiiii. Õde maitses ka ja esmalt ütles, et maitseb nagu tavaline juust. Siis lisas, et okei, mingi teine maitse on ka, aga ta ei oska sellele nime anda, aga et see meeldib talle. Nii et igatahes väga hästi õnnestunud. 😀 VegePlus mu meelest ei sula just NII hästi, aga samas maitse on suurepärane. Võib-olla ma pasta peal oleks pidanud seda veidi kauem ahjus hoidma ka… tekstuur on mitte nii juustune, juust on natuke… spoorsem? 😀 See on hästi selline pehme ja siidine, kuigi ta on ühes tükis. Igatahes üks mu lemmikuid veganjuuste. Chilliga on ikka kõige parem, aga see käib samas ka väga hästi! 9/10.
Kasutasin seda purustatult kapsahautise tegemises ning see tuli ülihea välja. Pettis lihasööjad ära ja mulle nii väga meeldis. Ülimalt mitmekülgne toode, sellest saaks nii mõndagi head valmistada. Kindlasti proovin rohkem neid sojatooteid edaspidi, ma alati avastan, kui maitsvad need olla võivad! 10/10.
Alpro šokolaadimaitseline sojajook
Ma olen seda varem joonud, aga ma tean, et seda pole vegantoodete arvustuses küll olnud. Igatahes ma ostsin selle eesmärgiga endale kohvi teha, mida ma ka tegin. Ja see oli nii hea! Õppisin parasjagu ja siis selle kõrvale kakaokohv – idekas. Lisaks mõtlesin et oh, saan kaks tassi teha, aga ülejäänud piima jõin hoopis niisama ära. 😀 Ma olen seda parima sõbranna lapsele ka aeg ajalt viinud, kui külla olen läinud, ja talle on ka väiksest peale meeldinud. 9/10. Asi lõppes sellega, et ostsin suure paki šokolaadipiima, sest see kohvi peal on lihtsalt i-me-li-ne. Mind isegi ei huvita, kui palju kaloreid selles on.
Alpro šokolaadimaitseline kookosjook
Ma olen kookosega asjade fänn, nii et pole mingi üllatus, et ma järgmiseks uuesti seda ostsin. Mingil hetkel olin sellest kakao tegemises täiesti sõltuvuses! Aga ausalt öeldes on soja oma isegi parem. Mis on üllatav, sest tavaline sojapiim mulle nii väga ei meeldi. 😀 Aga see läks ikka kohvi peal käiku ja iga kord võtsin otse pakist ikka ühe sõõmu kah. 😀 8/10
Väljakutse ja tulemus 