Tõkkejooks

Ma ei suuda uskuda, et keegi vahepeal ikka siia lehele satub, ahha :D. Aga kui ma ennast kokku võtsin ja lõpuks pilgu statistikale viskasin, siis tundub, et nii see on.

Tegelikult ma ei ole hakanud kahjuks tõkkejooksuga tegelema, või noh, ma ei tea, kas see on kahjuks. Tõkkejooksuks saab hoopis pidada kõiki neid tõkkeid, mis on minu ja normaalse trenni vahel ja neid ikka on… üksjagu. Ma olin vahepeal nii frustreeritud, et muudkui nutsin. Hommikul ärkasin üles, avastasin, et keha ei taha endiselt funktsioneerida ja lihtsalt ulgusin, sest mu teel on olnud üks kuradi tõke ühe kuradi tõkke järel ja kopp on nii ees. Mul on tunne, nagu seda suve ei olekski olnud. Ja enne neid hädasid ma tegin nii head progressi!

Mul olid endal hirmus suured ja lahedad eesmärgid, selles osas, mis ajaga ma tahtsin maratoni joosta ja puha. Ning tundus, et asjad ka liiguvad sinna suunas ja seda väga edukalt. Aga peale ülikooli lõpetamist…

See oli muuseas lõpetamine, mille puhuks elukaaslane suutis poole tunniga kleidi ja ketsid leida. 😀 Ma küll tellisin paar varianti, aga need olid alla igasugu arvestust. Aga lõpuks läks palju paremini, kui oskasin oodata.

Esimest korda proovisin sellega ka sõita, endal pea samal aja huugas.

Suutsin siis enam vähem normaalselt kuskil poole päevani olla, aga siis ütlesin, et nüüd aitab, ma ei kannata enam, teadmata, mis minuga toimub. Ega ma kuidagi sellele olukorrale lahendust ka ei saanud, sest me läksime Soome EMOsse, kus mulle öeldi, et mul on Menieri tõbi… mis on nii haruldane, et see on 60 000 inimesel maailmas ja mis ei tundunud kohe üldse reaalne. Väga imelik suhtumine oli seal haiglas üldse ja arvestades, et enne mind ei olnud järjekorras kedagi, tundus ka 2-3 tundi ootamist täiesti ebanormaalne.

Ahjaa, ma sain magistrikraadi kätte, cum laude ka veel, endalegi ootamatult. See oli päris naljakas, aga ma sain sellise südari, et noh, siiamaani on naljakas. Igatahes samal õhtul me läksime Soome ja järgmisel hommikul läksin seal jooksma, kuna ma olin suuresti lubanud, et teen seda, ja no vaja oli ka. Aga kuskil viie kilomeetri või nii peal hakkas jälle see asi, mis paar korda varem on olnud – kõrv hakkas metsikult huilgama, selline väga tugev tinnitus tekkis lihtsalt. Samal ajal läks kõrv lukku ja ma ei kuulnud konkreetselt midagi vasaku poolega. Paanikas jõudsin koju tagasi ja see läks aina hirmsamaks – ma kuulsin inimeste juttu nii, nagu tuleks see läbi ragiseva kõlari ja iga heli tekitas põrgupiina. Just, piina mitte valu.

Siia vahele pistan mõned pildid Hiiumaast ka, mis vahepeal on tehtud, kui tuttavad-sõbrad-pere on külas käinud:

Igatahes elasin selle reisi siis üle ja Eestis konsulteerisin perearstiga, kes soovitas minna kiiremas korras EMOsse, kus oleks olemas ka kõrvaarst. Õnneks me saime mulle Fertilitasse kiiresti aja ja paari päeva pärast läksime sinna, kust meid aga saadeti edasi PERHi. Noooo ja siis läks asi veel hullemaks. Seal tehti mulle audiomeetria ja tüpanomeetria, mis on klassikalised testid igast selliste probleemide puhul. Ja vaadati kõrva ka.

Ja siis peale konkreetselt kaheksat tundi ootamist (kus arst ütles mulle, et ära kaugele mine, aga läks ise tunniks ajaks LÕUNALE) kutsuti mind kabinetti ja öeldi, et… mul ei ole midagi viga. Ja et ma peaks neuroloogi juurde minema. Kui ma küsisin, et mida ma siis peale hakkan või kuidas ma edasi elan (sest ma ei kuulnud, kõrv oli lukus ja tasakaal häiritud), palus lahke naisterahvas mul TERAAPIASSE MINNA. Sest apparently ma suudan endale sellist asja ette kujutada.

Terve tee nuttes tagasi Hiiumaale… ja siis loen digiloost järgmine päev, et mul on “kõrge vererõhk, pea ja kõrvavalu. suunatud neuroloogile”. Vabandage väga, aga mul ei ole selle kõrva jamaga seoses MITTE KUNAGI kõrv VALUS olnud või VALUTANUD, rääkimata peavalust… et kust kuradi kohast selline asi välja imeti? Ausalt, ma siiani mõtlen, et kuradi kaks kuud kannatamist ja ei midagi, kas ma peaks pöörduma sinna tervishoiukvaliteedi ekspertkomisjoni või mitte? Sest noh, äkkki oleks olnud võimalik seda ikkagi lahendada, mitte mõelda, et naine nutab siin mingi seitse tundi, tal vist mingi vaimne viga küljes.

Igatahes kodus käisin perearsti juures, kes mõõtis mu vererõhku ja ütles, et oi, see ju pigem… madal? Mida kinnitasid ka mõõtmised, mida kodus tegime. Vähemalt on ta nii kõva arst, et selle asemel, et mulle rahusti kirjutada ja öelda, et kobi hullarisse tagasi, ütles, et uurime kõikvõimalikud asjad läbi ja siis mõtleme, mis edasi. Tegi mulle saatekirja uuesti kõrvaarstile ja kirjutas sinna ka, et EMOs oli ikka täiesti ebaprofessionaalne error toimunud.

Sain endale siis mingiks hetkeks Confidosse aja. Ja läksime sinna, ma hullult kannatasin. Jõudsime veel päris vara kohale ja siis vastuvõtus öeldakse, et sorrriiiiii, teie bronn ei olegi läbi tulnud, näeme kuu aja pärast, sest enne meil aegasid ei ole. Jätkus intensiivne nutmine ja uute aegade otsimine ja mul kuidagi megalt vedas, sest ära jäänud vastuvõtt pidi olema esmaspäeval, aga neljapäeva hommikuks sain regada ennast uuesti Fertilitasse, seekord teise arsti juurde. 

Ja siis tekkis esimest korda lootus ka. Ta arvas, et mul on sama asi, mida pakkus ka chatGPT. Kuulmetõri häire. Ja ma sain peale mingi normaalse rohu, seda tuleb küll tükk aega kasutada, et teada, kas ka toimib, aga siiani need ärgenemishood on paremaks läinud ja ei kesta nii pikalt. Raske on muidugi see, et ma ei tea kunagi seda oodata. Näiteks kahel päeval järjest tekkis jooksmise ajal, aga samas eile ma tegin lõpuks jooksulindil läbi poolmaratoni ja null ebamugavust, kõrv oli täiesti ok. Või noh, täiesti ok ta ei ole, aga seda intensiivset hoogu ka peale ei tulnud.

Kuulmetõri on siis mingi toru, mis ühendab kõrva ninaga. Ja see ei sulgu ja avane normaalselt, ilmselt on siin põhjus ka minu kroonilises nohus, aga jah, pigem on tegemist sellise veidra asjaga, mida ei ole võimalik otseselt lõplikult ravida ja mille tekkimisel pole ka üldjuhul kindlat põhjust.

Igatahes nüüd ma olen siin sellega maadelnud. Lisaks me kodus panime üles piknikulaua, mida tassides suutsin ma oma ülaselja ära tõmmata, nii et sain närvi-lihaspõletiku, wohoo. Endiselt võtan selle raviks mingit kangemat valuvaigistit ka. Eile viimaks oli piisavalt hea olla ja mõtlesin, et kaks nädalat enne Helsinkit, proovin veel ühe poolpika jooksu teha. Jooksulindil, sest ilm on selline, et kohe vist läheb päris hulluks :D. Mega umbne ja vastik ka. Igatahes jooksin ära poolmaraton ja aega läks natuke alla kahe tunni, nii et nelja tunni aeg oleks päris reaalne. Eks siis näis, kuidas ja mida uued eesmärgid toovad.

Vahepeal kodus niisama elu nautinud. Printisin mõned postkaardid, lisaks saime lõkkekoha… Ja loomad on meil endiselt parimad.

Ma niisama olen siin ka veidi stressis, sest ma tahaks puhata, aga nii palju on teha. Kõik kogu aeg käivad külas ja ma olen nii väsinud, samas oleks ebaviisakas ka kuskile oma tuppa pugeda. Lisaks teeb olukorra hullemaks see, et täiesti lambi hetkedel see kõrv läheb lolliks ja mul ei jää muud üle kui teistest eralduda. Ja siis nagu ongi, et mida ma peaksin üldse tegema.

Ilmad ei ole ka ilusad olnud, seega õues jooksmisest pole väga midagi välja tulnud. Paar korda ikka nüüd olen saanud, aga jah. Täna on näiteks mingi 44 kraadi sooja ja meil on kõrgema astme tormihoiatus, sest tundub, et maailmalõpp hakkab lähenema, haha. 😀 Eks näis, mis siin saab.

Ma sellest vist ka ei ole kirjutanud, mis minu suhted on nende jooksutossudega.

Lõpuks ostsin endale ka spordiprillid, aga paraku on ilm selline nagu ta on.

Tellisin endale ühel hetkel ju need Clifton 9 HOKAd, jooksin ka nendega. Hea oli ja ma olin kiire, aga ikkagi kogu aeg meelel natuke painas see, et need on pisut liiga pehmed mu jaoks. Nagu, jah, see äratõukamine on hea ja need on mõnusad ja käimiseks ideaalsed, aga ma lihtsalt ei tundnud ennast nendes sada protsenti ideaalselt.

Niisiis kui aega oli, käisin korra Jooksueksperdis. Sain seal ilusti enne aja panna ja puha ja siis läksin kohale. Seal kohe esimese asjana rääkisin oma eesmärgid ja mured ära ja siis sain mitut erinevat sussi proovida, hehe. Esiteks anti mulle katsetada Saucony Tempus jalatsid ja no… need on natuke raskemad, kui HOKAd, aga ideaalsed stabiilsusjalanõud. Ma jooksen natuke nii, et jala kaar kaldub sissepoole niikuinii ja siis HOKAdega ma kulutan energiat sellele, et jalaga otse maanduda? Kui see loogiline on. Igatahes see tallakaar on mul mitu korda valutama hakanud, kui pikema ja kiirema HOKA-ringi olen teinud. Saucony toetas aga nii hästi. Ilmselt ei ole nii kiire jalats, aga ikkagi, oluliselt mugavam minu jaoks. 

Proovisin ka mingeid Asics Gel Nimbuseid ja veel ühtesid Saucony omi, aga need Tempused olid ikkagi kõige paremad. Need paar jooksu, mis nendes teinud olen, on näidanud ka, et need sobivad. Ei ole mingit hõõrumist ette tulnud ja jalad on peale jooksu väga puhanud.

Muidu siin suvel on veel igasugu asju tehtud, kuigi tervise tõttu on mul tunne, nagu pool sellest oleks lihtsalt unes olnud. Soome oli juunis tore. Siis peagi tuli puhkus ja ma sain oma kallile näidata Oslot, mis oli kunagi minu lemmikpaik. Me käisime ikka kõik lemmikumad kohad ära, sh siis Emmanuel Vigelandi mauseleoum, pudelimuuseum, Fram jne. Jalutada oli ka nii vahva. Meil oli üldse megamõnus ning lisaks nägin ka tüdrukut, kellega kunagi Tallinnas pool aastat koos elasime mingi… ma ei tea, 10 aastat tagasi? XD Mitte vist nii palju, aga 8 ikka. 

Lemmikkoht!

Ülikooli lõpetamise üle olen ma kahtlemata kõige uhkem, see oli ikkagi suur samm! Ja noh, töö on raske ja keeruline, aga eks ma siin proovin anda endast parima. Tahaks puhata, aga õnneks mingi kolme nädala pärast tuleb see ka, nii et vast kannatab ära. Aga lihtsalt… ma ei tea, kaks nädalat puhkust, eriti nii et sul kõrv peas undab või siis sa ei kuule ei ole nagu eriti piisav ja mõnus.

Tahaks puhkuse ajal ka midagi teha, aga hetkel ei ole midagi planeerinud. Aga niikuinii kuhjub asju, mis vaja siis korda ajada.

Igav meil juba ei hakka, ükspäev jooksid aeda sellised külalised. Mulle meeldis, et kui ma sõbrannale ütlesin, et ah tead, võtsime hobused, siis ta HETKEKS isegi mõtles, et äkki mul on tõsi taga. 😀

Oleme nüüdseks juba mitu AirBnB inimest ka majutanud ja ühe pere isegi Bookingu kaudu. See oli ka täitsa huvitav kogemus ja väga motiveeriv, me tahame täiega nüüd edasi arendada seda mõnusat olustikku siin Hiiumaal. See on hea ka, võõrastega nagu võib suhelda, aga kohustust ei ole, hahahaha. 😀 

Iga kord, kui ilus päev on, siis…

Igatahes, on veel miskit mida teada tahate või millest ma kirjutama peaks? Pole seda juba tuhat aastat teinud, aga tegelikult ma nii väga igatsen. Tunnen, et niimoodi saan ennast mõnusalt välja elada.