Tegelikult mul oli kuskil veel postitus sellest ka mustandites, mis ma enne maratoni mõtlesin ja tegin, aga kuidagi nii kiireks läks, et selle postitamiseni ei jõudnudki. Ja kuna maraton oli laupäeval ning praegu on juba järgmine nädal, aga alles algus, siis hetkel on emotsioonid veel nii laes, et lasen heal meelel need siin valla, pärast vahva endal ka lugeda. Ja siin ma saan kõik nii detailselt lahti kirjutada, kui ma tahan, ma teistele jutustades kardan, et neil hakkab igav ja nad lihtsalt juba magavad silmad lahti, või ka silmad kinni, kui tegemist on telefonivestlusega.
Me läksime Soome juba neljapäeva õhtul, et me saaks siis laupäeval minna võtta mu numbri ära ja vaadata, kust rada hakkab. Tore käik oli, leidsime ühe ilmselt kõige parema pitsa, mis me oleme elus söönud. Ja niisama oli ka vahva jalutada, loomulikult! Ilm oli ilus ja puha, kuigi juba hakkas pihta see, et järgmisel päeval maratoni ajal näitas kavas hullu padukat. No ma ikka lootsin, et nii ei juhtu… ma olen ainult paar korda elus ja ühe korra viimase 5 aasta jooksul vihmas jooksnud ja see oli õudne. Lisaks, kui sa oled märg ja tuleb tuul, siis hakkab külm ja mul niikuinii see selja lihas-närv ei ole ikka veel sada protsenti korras.
Laupäeva hommikul aga, kui ma kell 5:35 silmad lahti tegin, sest ma olin unes näinud, kuidas ma käisin endiste töökaaslastega ema endisele töökaaslasele Maximast kivist lampi ostmas ja avastasin, et ma jään maratonile hiljaks, sadas täiesti kohutavat padukat. Ausalt, mu esimene reaktsioon ja soovunelm oli lihtsalt silmad kinni panna, vihma kuulata ja edasi tududa. Aga ma ju ei saanud, jeerum, ma olin selle maratoni eest raha välja käinud! See on nii naljakas üldse, kunagi ma oleks kooli ajal maksnud, et ma jooksma ei peaks, nüüd ma maksan, et joosta. 😀
Käisin pesus ja sättisin enam-vähem riidesse, siis tegin süüa. Ma olen hästi sageli enne pikkasid jooksusid söönud jogurtit hunniku müsli ja banaaniga, nii et valisin selle. Peagi hakkasid teised ka ärkama, ma tegin endale markeriga ajutise tätoveeringu (see tähendab ma kirjutasin käele ajad peale, eesmärgiga lõpetada 3:55, ehk siis kirjas oli, mis ajaga ma peaks olema 5 km, 10 km jne punktis, 5 kmste vahedega), panin numbri rinda ja olingi valmis. Kahju, et päikseprille kanda ei saanud, aga nokamüts kulus see-eest vägagi ära!
Päris närvesööv oli linna sõita, aga samas mul ülemäära ärevust ka ei olnud. Pigem selline posiviitne meeleolu, kuna ma olin nii kindel, et jooksen selle lõpuni… mida ma ei oleks pidanud olema, sest see oli umbes 8 korda nii raske, kui ma arvasin. 😀 Kõige nõmedam oli see vihm, ma muudkui refreshisin oma ilmateadet ja vaatasin Helsinki maratoni instagrammipostitusi, et saada aru, kas seal ka sajab, kuna me olime umbes 20 km Helsinkist eemal. Tundus nagu, et mitte, aga ma päris pead ei andnud.
Start oli siis 8:30, selleks ajaks vihm oli suuremas osas järele jäänud, vaid tibutas ja tuli natuke uduvihma. Meenutasin veel viimaseid chatGPT õppetusi selles osas, et “jookse lombist läbi, mitte ära raiska põiklemiseks aega” ning hakkasingi jooksma, lõin veel elukaaslasele ühe patsu ja nii ta läks. Alguses oli nii hea tempo sees. Ma alustasin kuskil 4:00 ja 3:45 tempotegijate vahel, sest ma ideaalis tahtsin joosta 3:55 kanti. Ja kuskil 15nda kilomeetrini ma veel mõtlesin, et oh sa poiss, ma ikka oleks selle 3:45 lebolt ära teinud, et tempo pole langenud ja ma püsin samas kohas ja lähen inimestest mööda ka. Pidin vahepeal hoolega jälgima, et ma ei jookseks liiga kiiresti, aga kuskil hetkel oli ikka viie km lõikes tempo 5:02 min/km, mis on umbes 30 sekundit kiiremini, kui ma olin endale ette näinud. Vahepeal kellal oli isegi 4:35 mõnda aega, nii et sinna läks väga palju energiat kindlasti kohe alguses. Rada oli pisut libe ka, ma ei teadnud, kui julgelt ma saan joosta. Samas nagu selline lahe rütm tuli koos teistega sisse, ausalt öeldes oli täiesti hüpnotiseeriv seal nende kõigi jalgade tammumise taktis joosta. Kõik olid nii vaiksed samas, ei olnud mingit sellist stardi-alguse elevuse huilgamist, mis oli Viljandi järve jooksul ja Tallinna maratonil 2017, kui seal käisin.
Igatahes, nagu ka esimesel maratonil mis ma kunagi jooksin, olid umbes 10 kilomeetrit nii lihtsad, et ma lausa natuke olin õnnetu, et ma kiirema tempoga peale ei hakanud. Maraton oli üles ehitatud nii, et selle käigus tuli teha nagu kolm ringi, millest esimene oli kõige suurem, järgmine natuke väiksem ja kolmas vist sama või veel pisut lühem. Igatahes kõikidel ringidel oli üks mingi 4 km lõik umbes mööda veeäärt, kus oli mega tuul. Ilmselt seal ma esimesel ringil endal jama kokku keerasingi, kuna ma üritasin kõigest väest tempot hoida, mis siis, et see oli natuke julm. Mõistlikum oleks olnud, kui ma oleks selles jaos natuke kergemalt võtnud, ma olin niikuinii kuni poolmaratoni lõpuni oma planeeritud ajast ees. Kui ma nüüd Tallinna maratoni rada vaatan, siis see läheb samuti mere äärest… no ma ei tea. 😀 Seekord ma ka mingit aega ikkagi püüdma ei lähe ja proovin selle lihtsalt läbi joosta (või kõndida või roomata). Siin kindlasti oleks parem lahendus nt otse tempotegijate juures joosta. Helsinkis see mulle meeldis, et tempomeistrid olid iga 15 minuti järel umbes, va alguse ja lõpuajad.
Umbes seal 20 km kanti ma võtsin esimest korda ka energiakommi, mis uskumatul kombel umbes 10 minuti pärast reaalselt andiski jõudu juurde. Samal ajal ma tundsin, et mul on nüüd ja kohe vetsu vaja ja mis iganes ma ka ei mõelnud või proovinud, ilma selle pausita ma hakkama ei saanud. Eks ma järgmine kord vast tean paremini, kuidas ja mida teha, sest sinna nahka läks ka jälle aega.
Mulle nii meeldis ja nii armas oli pärast lugeda, kuidas kõik mulle kaasa elasid. Netis näitas laivis tulemusi ka, siis nad muudkui jälgisid, et mis kilomeetril mis aeg mul on ja puha. Tundsin ennast pärast sellele mõeldes päris tõelise jooksjana, ahhaha. 😀
Igatahes, ühel hetkel mul käis küll peas, et “kui mul on ikka veel rohkem kui 15 km joosta, siis ma lihtsalt jätan pooleli”. Kella vaadates oli sellel aga 14.98 km veel jäänud, nii et kurat ja põrgu, ma pidin seda piina edasi taluma. Alguses need ringi alguse tõusud ei tundunud üldse hullud, mul oli energiat nii palju. Aga teisel ringil juba oli raske ja kolmandal ma üldse mõtlesin, et ma lihtsalt ei suuda siit mäest üles minna. Kuigi tavaolukorras ma poleks seda isegi mäeks kutsunud. 😀 Ja esimesel ma jooksin sealt umbes 5:15 tempos üles, mis on ikkagi 20 sekundit kiirem, kui ma plaanisin. Ma pean endaga väga range olema, kui ma tahan Tallinnas lõpuni joosta, et ma seda viga ei teeks. Ma usun, et ma ei ole selleks ajaks piisavalt taastunud, nii et ma pean olema vähemalt täpselt ajas, mida plaanin.
Kuskil 8 km peal ma mõtlesin, et nüüd on juba niikuinii lõpp, jooksen siis ära ikka, kuigi see tuli väga raskelt. Ja kuigi ma ei tahtnud alguses nii teha, siis paar korda pidin ikkagi lausa kõndima. Ühes punktis oli hästi tore vabatahtlik tüdruk, kes alati naeratas ja kõigile plaksu andis ja siis kui ma sinnani jõudsin, siis hakkasin uuesti jooksma ja hõikasin veel, et “just for you”, mille üle ta oli nii õnnelik. Sellist asjad andsid täiega jõudu ja jaksu juurde, aga pealtvaatajaid ja kaasaelajaid oli muidu väga vähe. Eks ilm oli ka selline kahtlane, aga siiski, päris kurb. Tallinnast ma mäletasin ikka suurt rahvamassi ja hästi mõnusat olekut. Siin oleks nagu lihtsalt niisama omaette jooksnud. Ainult ühe korra rääkisin ka kellegagi, mingi meesterahvaga, kes ütles, et ta eesmärk oli algul 2:30, aga see tuul ja libedus ja jama rikkus nii ära, et ta loodab lihtsalt finishisse jõuda, endal olid pisarad silmas.
Korraldus oli mu meelest üldse kohutavalt kehv. Esiteks ei olnud linn suletud, vabatahtlikud pidid lihtsalt autosid ja inimesi jälgima eks. Aga autojuhid läksid nii närvi, kõik lasid signaali, osad sõitsid vabatahtlike ümbert jooksjate sekka ja mu kaasaelajad nägid olukorda, kus inimene tuli autost välja ja lihtsalt röökis. Mul endal oli ka vabatahtlikega natuke nõme olukord, sest lõpus olid nad vist nii tüdinud, et ei jaksanud enam näidata, kuhu suunas ma jooksma pean. Mitu minutit läks kindlasti selle peale, kuna osad raja punktid läksid risti-rästi üle ristmike ja mida iganes. Ühesõnaga, see on põhjus, miks ma vähemalt BMW Helsinki maratonile ennast uuesti ei registreeri.
Aga lõpuks olin ma finishis ja sain kullakalliga kokku, lisaks anti smuutit ja juua ja snäkke. See on alati pluss. Ja medal on ka lahe! Ma veel mõtlesin, et selle nimel tuleb lõpetada – muidu ei saa ju. 😀 Siis oleks kahju olnud. Medali üle olen ma küll rahul ja üldse, tegelt oli ju tore jooks. Oleks muidugi võinud palju paremini, aga arvestades mu viimaseid tervisehädasid ja treeningute ebastabiilsust, samuti raja raskust, olen ma rahul.
Mul peale seda vetsupausi hakkasid jalad tunda andma. Üldse peale jooksu autosse kõndimine oli ikka väga hull ja ega ma peaaegu üldse ei suutnudki midagi peale jooksu teha. Läksime suvilasse ja nautisime õues istumist jms, tore oli. Aga ma olin lihtsalt metsikuuuult väsinud. Järgmine päev tulime tagasi koju, jalad olid veel kangemad. Nüüd täna on lõpuks pisut parem, aga minu enda jaoks oli väga naljakas, kuidas ma käpuli trepist üles üritasin ronida. 😀
Kui Tallinn tehtud saab, siis ma peaks valima uue võistluse. Jah, mul on juunis uuel aastal ka 24h staadionijooks bronnitud, aga tahaks ühe maratoni veel. Amsterdam on oktoobris, see ilmselt ei sobi, sest kui mulle Tallinn muidu meeldib, siis ma teeks uuel aastal ka Tallinna. Aga kevadel sisuliselt noh VÕIKS Kopenhaageni võtta, aga kas ma 2 kuuga taastun piisavalt staadioniks? Staadion on muidugi oluliselt aeglasem ja rahulikum, aga ikkagi…
Eks tuleb arutada, ideid on palju. 😀 Tahan nüüd, kui uuesti normaalselt treenima saan hakata, vaadata, kuidas mu jooks ja kiirus ja kõik muu areneb. Järgmine kord kirjutan siis ilmselt Tallinnast, aga ma tahan ka selgitada, kuidas ma maratoniks treenisin ning lisaks rääkida teile paarist enda jaoks väga inspireerivast jooksjast! 🙂
Väljakutse ja tulemus 