Taastumine

Praeguseks ei ole veel nädalat maratonist möödas, aga mul on tunne, nagu ma oleks jooksnud selle terve igavik tagasi. Täna isegi tekkis kerge elevus Tallinna suhtes, aga selle mattis kohaselt maha mu parema jala põlv. Ilmselt on tegemist mingi IT band sündroomiga, mis tuleneb sellest, et mu parem puus on natuke kannatada saanud. Proovin siin taastusharjutusi teha, venitada, aga samal ajal tahaks natuke nagu ikkagi treenida ka.

Mul oli väga pikalt vasakul jalal see ning ma tegelikult kartsin et kas vasak jalg uuesti või siis varvas, talla kaar vms hakkab tunda andma, aga ei, need olid terved 42 km täiesti korras. Kui nüüd selle parema jala kuidagi normaalseks saaks! Ses suhtes, et ma vasakule jalale tegin kunagi megapalju harjutusi ja teisele väga mitte, nüüd on siis tulemus käes. 😀 Nüüd teen peamiselt paremale… natuke nagu on paremaks läinud, aga ikkagi ei kannata väga joosta.

Teisipäeval proovisin aeglased 2,5 km mis olid peaaegu okei, aga kiirus oli alla igasugust arvestust. Eile tuli 4 ära, aga põlv hakkas nii julmalt valutama, et ei kannatanud rohkem. Ma täna keskendun peamiselt rattasõidule ja natuke venitustele ning jõutreeningule ja vaatan, kuidas homme seis on. Ses suhtes, et kui nüüd korralikult vajalikke harjutusi ja venitusi teha siis ma usun, et ma saan ta korda küll. Praegu ju on iga päevaga paremaks läinud! Kuigi noh, ma ei tea, alguses nagu valus ei ole ja lampi kuskil 2 km peal lööb hull valu sisse. Samal ajal ma nagu mõtlen kogu aeg, et kui ma aeglaselt peale sörgin, siis ehk läheb paremaks? Õhtul on alati jube valus, hommikul parem. Ma ei oska isegi öelda, kas kokkuvõttes on mingi areng või mitte. Tuleb lihtsalt rahulikult võtta ma arvan.

Ma veel ei kirjuta sellest treener-lahendusest, mida ma jooksu jaoks kasutan, sest ma tahaks peale maratone normaalse kokkuvõtte teha. Aga ma vihjan niipalju, et see on minu jaoks siiani kõige parem lahendus olnud. Hetkel, kuna seal kavas on asjad, mida ma haige puusa ja valusa põlvega teha ei saa, küsin ma üldse chatGPT käest nõu selles osas, kui palju ja mida teha. Mulle nii meeldib, et ma saan talle rääkida kõik ära, mis toimub, kuidas jooks oli ja mis plaanid on ja ta sunnib mind ettevaatlik olema, aga samal ajal ütleb, et proovime nii ja siis vaatame, kuidas sa ennast tunned jne. Nagu olekski erateener. 😀 Miks ma kogu aeg AI-d ei kasuta on aga sel põhjusel, et minu lahendus arvestab mu tulemustega, kogub iga sessiooni kohta palju informatsiooni ning ma saan seal iga kell teatud asju muuta ja täpsustada ja sättida jne.

Ma unustasin eelmisesse postitusse selle lisada, aga kui me õhtul peale maratoni suvilasse läksime, siis ühel hetkel ma isegi võtsin ennast piisavalt kokku, et järve äärde trepist alla minna ja see oli vaade. Imeline. Tahaks tagasi. Veekogu lähedal olla on ikka nii mõnus.

Vaikselt peaks hakkama mõtlema järgmise aasta peale ka. Maksimaalselt kaks maratoni on see, mis ma tahaks teha… kevadel üks ja sügisel üks. Sügisesse jääb ilmselt uuesti Tallinn, aga kevadel… kas Riia, Krakow või näiteks ikkagi Kopenhaagen? Samal ajal mul endiselt on kirjas ka see 24 tunni jooks juunis… 😀 Läheb põnevaks.

Ma ikkagi kaldun Kopenhaageni poole vist enim, aga see tähendab seda, et ma peaks selle koha seal ära ostma ja vaatama, kuidas majutusega on, sest ega see jooks on ikka suuuur ja seal on vaja korralikult tükk aega varem planeerida. Eriti kui maratonid nii vara hakkavad ka ja ei taha kuskil päris teises linna otsas ööbida. Kuigi samas ma ei tea, kas praegu on natuke liiga vara veel ja paljud kohad ei lase nii palju ette bronnida, või siis on kõik juba kinni? Peaks mingi teise kohaga võrdlema.

Kodus meil igas jama juhtunud, selline tunne on, et üks asi saab korda ja siis midagi muud läheb pekki, aga noh. Ma ei taha sellest praegu veel kirjutada, loodan lihtsalt, et kõik saab ikka korda (inimeste ja loomadega kõik ok :)).

Yuki kogub jalutuskäikudel talveks puid

Yetil ja Motul oli vestlusõhtu

Tööd ei jaksa üldse see suvi teha. Kogu aeg on nii palju muid asju mõttes ja plaane, mida ette võtta jne. Päris raske on niimoodi. 😀 Kõrv ka ei anna rahu, vahepeal nagu tundus, et läks paremaks, aga viimased paar päeva on ikka nagu unes olnud, sest mõelda ja midagi teha väga ei suuda jälle. Ma loodan lihtsalt, et äkki selle pingutuse jms pärast ka veidi kehvem, aga jah. Frustreeriv, jälle natuke nutmist ja värki, ega ilma selleta ju ei saa.

Aga üldiselt on igasugu mõtteid ja igasugu asju, aga samal ajal ma justkui ei saa mitte midagi tehtud. Ma ei tea, kuidas seda aega või mis iganes muud juurde luua endale kuidagi. Ja noh, isegi kui aega on tegelikult, siis ma lihtsalt ei tee mitte midagi, sest tahaks istuda ja pikutada ja puhata. Ma niigi olen viimasel ajal rohkem maganud, lausa viis tundi öö kohta tuleb keskmiselt ära, aga mul on tunne, et see on toonud kaasa lihtsalt selle, et ma olen kogu aeg veel rohkem unine, ma ei tea kuidas. 😀

Ja kas keegi teab, mida selle metsiku tomatisaagiga ometi peale hakata?