Ma arvan, et ma ei ole ainus, kes tunneb peale maratoni, võistlust või siis mingit muud oodatud sündmust, näiteks reisi, et mida ma nüüd edasi tegema peaks. Selles suhtes, et eesmärgid on täidetud, vähemalt midagi on tehtud. Ja ees on mingi selline tühi ning ebamäärane maa. Raske on kaotada sihid silme eest. No näiteks kui reisi on oodata, siis ikka aeg ajalt mõtled, et mida teha võiks, vaatad erinevaid toidukohti või muuseume, otsid arvustusi, et mida üldse soovitatakse teha jne. Ja siis kui reis on läbi ja midagi nagu ootama ei ole, siis mõtled, et… aga mida ma nüüd peale hakkan. 😀 Ei oska nagu kuidagi aega sisustada või midagi planeerida.
Jooksmisega on natuke sarnaselt. Jah, mul on mingi sada füüsilist häda (põlv valus, selg valus, tald valus, kõrv kumiseb uuesti), aga ometi ma mõtlen, et no tahaks nüüd uue 12 või 16 nädalase kavaga peale hakata ja kuskile maratonile minna. 😀 Aga mida ei ole, on maraton. Ja noh, ilmselgelt ei ole see mõistlik ka, veel üks siia otsa joosta, vigastustega ja treenimata.
Minu eesmärk on alles nii kaugel. Kopenhaageni maraton on 5. mai, mis tähendab et 16 nädalast kava peaks ma alustama kuskil 5. jaanuari paiku. Mida ma senikaua tegema pean?! Kas ma teen 5k PB programmi? Võtan ette ultramaratoni treeningu, sest kavatsen järgmise aasta suvel 24 tundi järjest joosta? Samas on mul ju valus, sest see jalake ei taha ise korda saada? Vähemalt ma sain endale 4. oktoobriks füsioteraapia aja, vaatame siis mu hoiaku ja poosid jms üle ja arutame, mida ma edasi tegema peaks, et lõpuks rahulikult joosta. Ma olen nii kade! 24.09 oli Berliini maraton ja seal tehti uus naiste maailmarekord (2:11:53!!!!!) ja ma lihtsalt peaaegu nutsin. 😀 Ma ei tea, kuidas see jooksmine mul nii hingelähedane on lampi…
Kõrvajama ajab ka hullult närvi. Sest mul oli peaaegu kaks nädalat, mil kõik oli peaaegu täiesti rahulik. Ja siis nüüd juba üle nädala tahgasi hakkas see hullus peale, lihtsalt ei suutnud enam olla. Nutsin paar tundi, ega see ka ei aidanud ja magasin äkki ühe. Tavaliselt mul ei ole unega probleeme olnud, aga tundub, nagu ma oleks juba nii ära harjunud peaaegu terve olemisega, et see häiris lihtsalt metsikult.
Aga ma mõtlesin, et siia vahepeale kirjutaks ühest ennast väga inspireerivast ja motiveerivast inimesest. Ma avastasin ta YouTube’i kanali täiesti suvaliselt, vaatasin mingeid jooksuvideosid ilmselt lindi peal. Ja ette sattus midagi sellist, et jooksin 24 h järjest. 😀 Ja esimestest sekunditest alates ma olin väga vaimustuses. Minu meelest ei saa Anna Simone piisavalt palju kajastamist!
See oli see video, mida ma vaatasin. 😀 Tegemist on siis ühe megahullu ultrajooksjaga, kes… ma ei saa sinna midagi parata, kaudselt mõjutas mind selles osas, et ma ennast üldse järgmiseks suveks 24h jooksule kirja panin. 😀
Tal on veel väga vahvaid videosid ning alles hiljuti tuli ta välja selle teatega, et põdes päris pikalt… tadah, söömishäiret.
Soovitan seda vaadata, kui viitsimist on:
Aga kuna ta on nii vahva ja motiveeriv neiu, siis ma kirjutasin talle ja küsisin, et ega ta juhtumisi ei viitsiks mõnele minu küsimusele vastata ja pisut endast ja oma minevikust rääkida? 😀
Igatahes, ma tõlgin tema jutu siis kiirelt inglise keelest eesti keelde ja panen siia üles. Minu meelest on ta megaaa positiivne ja sõbralik inimene. Selles suhtes, et kui ma teda alles jälgima hakkasin, siis ma täiega enda meelest tüütasin, küsisin igast sada asja jne. 😀 Näiteks ma tahtsin teada, mis tossudega ta jookseb ja kui palju tal neid üldse on, aga selle asemel, et midagi lühidalt öelda (ma nt ootasin et ta kirjutab a la Nike või Hoka), saatis ta mulle video, kus demonstreeris tervet oma kollektsiooni. 😀
Igatahes, siin on siis meie küsimused ja vastused! Soovitan lugeda ja talle pisut armastust näidata, ta instagram on muuseas SIIN.
Kes tahab originaalis lugeda, siis palun keri postituse lõppu!
Hei!
Aitäh, et nõustusid minu küsimustele vastama! Kirjutan sinust esmalt veidi blogis, soovitan sinu YouTube’i ja Instagrami ning siis jätkan küsimustega. Igatahes, need on üsna üldised küsimused, kui soovid mõnele teemale rohkem keskenduda, siis oled teretulnud. Tundub, et pean kõike korraga küsima, hahahhaa. Või kui soovid mõne küsimuse vahele jätta, on ka see ok. Tahan lihtsalt oma lugejatele jagada, miks sa minu jaoks suur inspiratsioon oled. :))))
Aitäh, olen nüüd pärast 50 km ultra-meistrivõistlusi hästi puhanud 🙂 Olen väga põnevil, et saan sinu küsimustele vastata. Küsi julgelt juurde, kui midagi jäi segaseks või soovid mõnele teemale rohkem selgitust. Mulle meeldib vastata!
Kas võiksid mõne sõnaga kirjeldada, kuidas sinu toitumishäire algas? Mis oli selle põhjus või kas sa üldse tead, mis see oli? Neile, kes soovivad rohkem teada saada, soovitan vaadata videot YouTube’is, mille link ülevalpool on.
Minu toitumishäire algas 14-aastaselt, ajal, mil minu kehas toimus palju muutusi. See sai alguse soovist olla parim. Enne oli mul alati lihtne sõpru leida, kuid sel ajal polnud mul palju sõpru. Sain kaks uut sõpra ja hakkasime kõik üksteist omamoodi mõjutama. Usun ka, et pidin seda kogema ja et pidin sellest midagi õppima, mis tähendab, et miski oleks selle niikuinii vallandanud. See, et minu sõpruskond üksteist mõjutas, oli lihtsalt üks viis, kuidas see võis alata, ja see sai minu toitumishäire alguseks.
Mida sooviksid öelda inimestele, kes praegu toitumishäirega võitlevad ja arvavad, et nad ei saa sellest kunagi üle?
Toitumishäire on omamoodi sõltuvus. Peate leidma midagi positiivset, mille poole oma sõltuvust suunata. Valisin tol ajal jooksmise ja see muutus treeningusõltuvuseks, kuid aegamööda sain sellest sõltuvusest üle. Mul oli lihtsam võtta see samm-sammult. Hirmu toidu ees asendamine hirmuga jooksmisest ilma jäämise ees oli minu viis järk-järgult paranemiseks. Toitumishäire korral pole treenimine kiireim viis paranemiseks, kuid see on kindel viis aeglaselt, kuid kindlalt paranemiseks, kui tundub, et kiire paranemine on võimatu. Sa saad sellest üle. Olen kuulnud inimesi ütlemas, et “toitumishäirest on võimatu taastuda”, kuid need on inimese sõnad, kes pole täielikult taastunud. Sa saad täielikult taastuda!
Kas keegi kunagi küsis sinult sinu probleemide kohta, näiteks kas su sõbrad või perekond kahtlustasid midagi?
Jah ja ei. Kooliõpetajad olid mures ja nad rääkisid minuga ja mu emaga sellest, kuid olin nii manipuleeriv, et suutsin ennast sellest välja rääkida. Sa hakkad isegi uskuma oma valet, kui sul on toitumishäire. Kuna tol ajal keskenduti rohkem minu kahele teisele sõbrale toitumishäirete osas, suutsin ka natuke nende varju jääda.
Mis oli sinu jaoks kõige raskem ja millest arvad, et kõige rohkem ilma jäid?
See, et valetasin nii palju, on väga raske. See oli üks põhjuseid, miks tahtsin kõigile nüüd oma toitumishäirest rääkida. Tahtsin inimestele öelda, miks käitusin nii, nagu tegin. See oli minu toitumishäire, mis hävitas suhteid. Tunnen ka kurbust, et mu isiksus sellel ajal täielikult kadus. Olin tühi kest, kes üritas end iga hinna eest kahandada. Ma polnud mina ise ja ei suutnud isegi vestlust pidada ilma, et hajuksin ära.
Kas arvad, et toitumishäire ajal treenimine ja harjutamine on okei või näed selles mingeid negatiivseid külgi?
See on raske küsimus. Jooksmine oli lõppkokkuvõttes see, mis mind päästis. Ma ei arva, et mul oleks olnud mõnda põhjust taastuda, kui poleks olnud jooksmist. Peate ise otsustama taastuda ja vajate põhjust! Minu põhjus oli jooksmine. Kui teie põhjus pole treeninguga seotud, siis ma ei arva, et peaksite treenima, sest tõenäoliselt teete seda kalorite põletamiseks. Kui treenimine paneb teid end paremini tundma, arvan, et peaksite treenima, aga kui see teid stressab, siis ärge treenige.
Millal märkasid, et su jooksmine ja treenimine ei olnud enam söömishäire käitumine?
Ausalt öeldes väga hiljuti. Sain aasta tagasi treeneri ja see muutis minu mõtteviisi palju. Ta koostas minu plaani ja õpetas mind, et kui te ei parane kergest “puhkepäeva jooksust”, pole sellel jooksul mõtet. Mul oli ka palju puhkepäevi ja see õpetas mind rahunema. See on lihtsalt puhkepäev! Arvan, et minu treeningsõltuvus peatus paar kuud pärast treeneri saamist ja olen selle eest igavesti tänulik!
Mis on mõned asjad, mis sind praegu aitavad ja kas sul on endiselt raskusi?
See, mis mind kõige rohkem aitab, on ausalt öeldes elamine nii, nagu tahan mina ise, mitte elamine, sest eeldatakse, et see peab olema teatud viisil. Elan nüüd täiskohaga autos ja olen mõistnud, et elu on palju enamat kui see, mida mu keha välja näeb või milliseid tulemusi ma rajal teen. Mõtle sellele… Tegelikult ei oma miski tähtsust. Elame universumi väikesel kivil ja me ei saa sinna midagi parata. Parema meelega naudime seda aega, kui raiskame seda mõttetule iseloomule, mis söömishäire meile annab. Ma ei võitle enam ei ED ega ka treeningsõltuvusega. Mul võib endiselt olla aegu, kus tunnen end väga kadunud ja tühjana ning nagu ma raiskaksin aega, kuid siis meenutan, et see on täpselt see, mida tahan. Tahan omada aega, mil tunnen end natuke kadunud, sest see on reaalsus. Me kõik oleme, kui selle peale mõelda, väga kadunud, sest tegelikult ei oma miski nii palju tähtsust. Mulle meeldib see, sest saan teha kõike, mida tahan, niikaua kui olen õnnelik ja mul on mingisugune eesmärk. Tore fakt: olen leidnud, et minu eesmärk on teha inimesed õnnelikuks… sest see teeb mind õnnelikuks:))
Mis on sinu elu eesmärgid praegu? Kuidas on su suhe jooksmisega? Lugesin Instagramis, et sul oli natuke raskusi treeningute juurde tagasi pöördumisega?
Ma sain alles hiljuti aru, et mul on veel palju aastaid jooksmist ees. Kuna teen ultrajooksu, olen oma tipus 24-tunnise jooksmise ajal umbes 40-45-aastaselt… mis tähendab, et mul on üle 20 aasta aega vajaliku kogemuse saamiseks. Ei ole kiiret. Minu eesmärk on elada elu täiel rinnal! Mul on ka mõned suured eesmärgid jooksmisega seoses, aga nagu ütlesin, pole kiiret. Veel mõned maailmarekordid ja sellised asjad oleksid lahedad 🙂 Põhjus, miks mul oli raske jooksmise juurde tagasi pöörduda, oli see, et vajasin puhkust. See on ka asi, mida õppisin möödunud aastal – kuidas puhata. Teie keha vajab puhkust ja ED korral on normaalne, et surute oma keha piirini. On raske õppida, kuidas puhata, kuid kõik on palju lõbusam, kui jooksete puhanuna. Just siis, kui puhkate, muutute paremaks!! Pärast liiga palju võistlusi ja koolist lõpetamist kevadel olin väsinud ja vajasin puhkust, seega ei jooksnud ma talvega võrreldes nii palju.
Mille üle oled kõige uhkem?
Jooksmise osas on minu 73 km 6-tunnine tulemus, mis oli (või on endiselt?) parim tulemus, mida on 18-aastaste distantsil märgitud. See algatas kogu selle asja. Elu osas, lihtsalt kõigest lahtilaskmine ja oma auto ehitamine, et minna ja teha täiesti kartmatult kõike, mida tahan.
Mis on lähiajal sinu jooksmise plaanid?
Minu plaan on nüüd saada järgmine kogemus Bislett24-s, mis on 24-tunnine võistlus Norra siseareenil.
Minu poolt igatahes Annale megapalju edu ja ilmselt me näeme tema käest varsti veel rekordeid! 😀
I think I am not the only one who feels after a marathon, competition, or some other anticipated event, like a trip, about what I should do next. In the sense that goals have been achieved, at least something has been done. And ahead is some kind of empty and vague land. It’s hard to lose sight of the targets. Well, for example, if you are looking forward to a trip, you occasionally think about what could be done, look at different eateries or museums, search for reviews to see what is generally recommended to do and so on. And then when the trip is over and there’s nothing like waiting for something, then you think… but what will I do now. 😀 Don’t know how to fill the time or plan anything.
It’s a bit similar with running. Yes, I have like a hundred physical ailments (knee hurts, back hurts, sole hurts, ear is ringing again), but still, I think about wanting to start with a new 12 or 16-week plan and go to a marathon. 😀 But what doesn’t exist, is a marathon. And well, obviously, it’s not sensible either to run another one right away, with injuries and without training.
My goal is still so far away. The Copenhagen Marathon is on May 5, which means I should start the 16-week plan around January 5. What am I supposed to do until then?! Do I do a 5k PB program? Take on ultra-marathon training, as I plan to run for 24 hours straight next summer? At the same time, I am in pain, because this leg doesn’t want to heal by itself? At least I got a physiotherapy appointment for October 4, we’ll then check my stance and postures etc, and discuss what I should do next to finally run peacefully. I am so envious! On 09.24 there was the Berlin Marathon and a new women’s world record was set (2:11:53!!!!!) and I almost cried. 😀 I don’t know why this running is so close to my heart out of the blue…
The ear issue is driving me crazy too. Because I had almost two weeks when everything was almost completely calm. And then now for over a week this madness started again, I just couldn’t handle it anymore. I cried for a few hours, but that didn’t help, and maybe got a wink of sleep. Usually, I haven’t had problems with sleep, but it seems like I had gotten so used to being almost whole that it disturbed me wildly.
But I thought that in between I would write about a very inspiring and motivating person. I stumbled upon her YouTube channel completely by chance, probably watching some running videos on the treadmill. And something came up like, running for 24 hours straight. 😀 And from the first few seconds, I was very enthralled. I think Anna Simone doesn’t get enough coverage!
This was the video I watched. 😀 It’s about a mega crazy ultrarunner who… I can’t help it, indirectly influenced me in the sense that I signed up for a 24-hour run next summer. 😀
She has more very cool videos and just recently she came out with the announcement that she had suffered for quite a long time from… tadah, an eating disorder.
I recommend watching it, if you have the energy:
But since she’s such a cool and motivating girl, I wrote to her and asked if she might be willing to answer some of my questions and talk a bit about herself and her past? 😀
Anyway, I’ll quickly translate her talk from English to Estonian and post it here. I think she’s a megaaa positive and friendly person. In the sense that when I started following her, I totally annoyed her in my mind, asking a hundred things and so on. 😀 For example, I wanted to know what shoes she runs with and how many she has, but instead of saying something briefly (I expected her to write like Nike or Hoka), she sent me a video demonstrating her entire collection. 😀
Anyway, here are our questions and answers! I recommend reading and showing her a little love, her Instagram is by the way HERE.
Hey!
Thank you so much for agreeing to answer my questions! I will write a bit about you on the blog first, recommend your youtube and instagram and then proceed with the questions. Anyway, these are pretty general, if you want to focus more on one or the other you are welcome to. I just feel like I have to ask everything at once, hahahhaa. Or if you wanna skip a few questions, that’s fine too. I just want to share to my readers why you are such an inspiration for me. :))))
thank you, I have rested well after the 50km ultra championships now:) I am super excited to answer your questions. just ask more if there is something you felt like you forgot or want more explanation on. I love to answer!
Maybe you could write in a few words how did your ED start? What was the trigger or do you even know what it was? For people who are more interested, I recommend watching the video on YouTube (link).
My eating disorder started when I was 14 years old, a time of a lot of change in my body as a female. It was triggered by the urge to be the best. I always had an easy time finding friends before but at this time, I didn’t have many friends. I had two friends that I just got friends with and we all kind of started triggering each other. I also believe that I was supposed to go through this and that I needed to learn something from it, which means that whatever could have triggered it. My friend group triggering each other was just one way it could start and that ended up being the start of my ED.
What is something you would tell to people struggling with an eating disorder currently, thinking they will never get out?
An eating disorder is kind of like an addiction. You need to find something positive to change your addiction towards. I choose running at the time and it became a training addiction, but I slowly got over that addiction later. It was easier for me to take it step by step. To go from fear of food to fear of missing out on running was my way of gradually getting better. When you have an eating disorder, training is not the best way to recover quickly, but it is a way to recover slowly but surely if it feels impossible to recover fast. You will get out of it. I hear people say “it’s impossible to recover from an eating disorder” but that are the words of someone that haven’t recovered fully. You can recover all the way!
Did anyone ever ask you about your issues, like did your friends or family suspect anything at all?
Yes and no. Teachers at school were concerned and they talked to me and my mom about it but I was so manipulative that I could talk myself out of it. You even start believing your own lies at a point when you have an eating disorder. Because there was a focus on my two other friends at the time when it came to EDs I could also kind of hide behind them.
What was the most difficult thing for you and what do you think you missed out on the most?
Knowing that i lied so much is very difficult. This was one of the reasons I wanted to tell everyone about my ED. I wanted to tell people why I acted the way I did. It was my eating disorder destroying relationships. I also feel sad that my personality completely died during that time. I was a shell trying to shrink myself at all costs. I wasn’t myself and I couldn’t be social or even have a conversation without zoning out.
Do you think that working out and training during an ED is okay or do you see there any negatives?
It’s a hard question. The running was what saved me in the end. I don’t think I would have had any reason to recover if it wasn’t for the running. You need to decide to recover yourself and you need a reason! My reason was running. If your reason isn’t training related i don’t think that you should exercise because you likely do it to burn calories. If working out makes you feel better, I think you should work out, but if it stresses you, don’t.
When did you notice that your running and working out was not an ED behavior anymore?
Very recently honestly. I got a coach a year ago and that changed my mindset a lot. He made my plan and he thought me that if you don’t get better from an easy “rest day run”, there is no point in going on that run. I also had a lot of rest days and it teached me to calm down. It’s just a rest day! I think my training addiction stopped a few months after I got my coach and I am forever thankful for that!
What are some things that keep you well at the moment and do you still have moments of struggle?
The thing that helps me the most is honestly living my life like I want to myself and not living it because it’s expected to be a certain way. I live in a van full time now and I have realized that life is so much more than what my body looks like or what results I am doing on the track. Think of it…Nothing really matters to be honest. We live on a tiny stone in the universe and there is nothing we can do about it. We better take care of the time we have rather than spending it on having our personalities sucked out of us because of an ED. I don’t struggle with the either the ED or the training addiction anymore. I can still have times where I feel super lost and empty and like I am wasting time but the i remember that it is exactly what I want. I want to have time where I feel kind of lost because that’s reality. We are all very lost if you think of it because nothing really matters that much. I love that because I can do whatever i want to as long as I am happy and have some kind of purpose. Fun fact: I have found that my purpose is to make people happy… because that’s what makes me feel happy:))
What are your goals in life at the moment? How is your relationship with running? I read on Instagram that you struggled a bit with getting back into training?
I just realized that I have so many years of running left. Because I do ultra running, I’ll be in my peak age for 24hour running at around 40-45 years old…which means I have over 20 years to get the experience I need. There is no rush. My goal is to live life to the absolute fullest! I also have some big goals with running but, as I said, there is no rush. Some more world records and stuff would be cool:)
The reason why I had a hard time getting back to running was because I needed rest. That’s also a thing that I learned the past year – how to rest. Your body needs rest and with an ED it’s normal that you push your body to the limit. It’s hard to learn how to rest but everything is so much more fun when you run rested. it’s when you rest that you get better!! After a spring of too many competitions and graduation from school I was exhausted and I needed rest, so that’s why I didn’t run as much as in the winter.
What are you most proud of?
Running wise, my 73km 6hour result which was (or still is?) the best result ever noted for 18 year olds on the distance. That was what kicked off this whole thing.
Life wise, just letting go of everything and building my van to go and do whatever I want to completely fearless.
What are the nearest plans running wise?
My plan now is to get my next experience at Bislett24, which is a 24hour race at an indoor track in norway.
Väljakutse ja tulemus 