Ma ausalt mingi hetk pean hakkama kirjutama hooajapostitusi, sest ma ei tea kunagi, millal ma viimaks siia uuesti jõuan. Aga praegu tundus nagu paras aeg viimaks ennast käsile võtta. Ma olen iga päev tegelikult mingi viimased… kaks kuud märkinud oma päevikusse, et blogipostitust tuleb kirjutada. Aga ma ei tea, ma nagu olen kuulnud, et osa inimesi “ei viitsi ainult jooksmisest lugeda”, nii et mul nagu kadus viimast postitust tehes see tuju ära ja siiani ei ole päriselt uuesti üles leidnud. Ma tean, et see on minu asi ja ma võin rääkida sellest, millest ma tahan, aga… natuke nukraks tegi see värk.
Ega ma seega siin täpselt ei teagi, mida rääkida. Ma isegi ei mäleta, mida ma maininud olen või mida planeerinud. Üks väljakutse oli vahepeal, mille osas ma olin väga põnevil ja reaalselt tegelesin sellega hullult, aga nüüdseks… pole nagu väga tahtmist edasi teha, kui aus olla. Sellest vist juba ka mingi kuuke möödas.
Mis siis igapäevas uut on – noh, Yuki saab kohe-kohe ühe aastaseks! Endiselt on vahepeal selline tolgus, aga samal ajal nii nunnu. Oskavad mõlemad Yetiga musi teha nina peale, kui kenasti küsida. Eks Yukil vahest läheb natuke mööda ka ja ta paneb oma külma ja märja nina sulle lõua alla, aga tegelt on nunnu. Yeti on viisakas – kas teeb limps vastu ninaotsa, niimoodi tagasihoidlikult, või siis paneb nina vastu su otsaesist ja otsekui õnnistab su ära. Igatahes, kaks armsat pärdikut. Vahepeal jah, kui ma kell seitse neid ikka pean välja käsutama, siis viskab üle. Lihtsalt, kui ma just voodist tõusen ja kohe lähen nendega toimetama, samal ajal neli kassi ka hullu panemas, siis tahaks ikka kahe käega peast kinni hoida ja olla et… palun laske natuke rahulikult siin hingata. Aga samas, pole haruldane, et ma kell kaks öösel lähen alla neile kalli tegema, sest ma juhuslikult enne magama jäämist vaatasin TikTokis koeravideot ja mul tuli igatsus. Miks nad meiega ei maga, on endiselt lihtne – Yetil hakkab palav ja ta klõbistab mööda tuba ringi, Yuki sööb ära riidekapi, kassitoidu ja nende automaadid, ilmselt paar tooli ning lisaks ei oska ta ise trepist alla minna. Nii et… pole nagu just parim idee neid ööseks üles võtta. 😀 Niikuinii Nuusu ja Triibu ahistavad terve öö… Süsti seevastu, meie nooruke neiu, kimab niimoodi ringi, et minu meelest talle gravitatsioon lihtsalt ei kehti. Sest et… ma nagu varem ei ole väga näinud, et mõni kass lihtsalt lampi mööda seinu ronib, kolm meetrit hüppab või midagi muud sarnast. Lisaks on tal uus hobi – lohistada karvast jopekraed tunde mööda tuba ringi… Motu on ainuke viisakas härrasmees. Seni, kuni keegi sööma hakkab. Siis muutub ta VÄHEMALT kaheksa aastat nälginud orvuks, kes pole kunagi toitu isegi mitte NÄINUD.
Väike galerii nunnudest.
- Yetile väga meeldib ta ahv.
- Süsti käis operatsioonil.
- Kõige ebatõenäolisem paar.
- Nuus valvas kassitoitu, kuna kuller käis siis, kui me ära olime.
- Kuna ma joosta ei saa, siis Süsti peab kõik töö ise ära tegema, aga see on JUBE väsitav.
- Motu ootab jõule.
Igatahes, loomad on nüüd siin üle selgitatud ja kinnitatud, et neil on kõik hästi. Kuidas meil on? No kuidas saab olla halvasti, kui meil selline vahva pere. Elame siin oma elukest, iga päev peame valima, millises majas olla ja kas teha sauna või mängida või… ausalt, ma ei tea ühtki kodu, kus oleks nii palju lõbustusi. XD See iga kord ei ole isegi mitte lahe, sest valikute tegemine ja mina ei lähe kokku. Aga samal ajal on ka, sest kunagi ei hakka igav!
Meil siin igasugu põnevaid tegemisi alates ehitamistest kuni… ma ei tea, autode ja värkideni. Igav juba tõesti ei hakka. Kuuse panime üles (kahjuks mitte päris, aga allkorrusel sööks Yuki selle ära ja ilmselt oleks jama rohkem, kui see väärt), ilmad olid nii mõnusad, vähemalt need enne tormi nüüd ja see raamat on Potteri fännile megahea kink.
Ma avastasin sügisel, et mulle ikkagi väga meeldib õues joosta. Praegu on esimene lumekiht ja SEE ASI juhtus ka, nii et ma väga küll ei saa. Mis see SEE ASI on? Nimelt mingi kuradi idioot vasak jalg mõtles et ooo, mul on natuke liiga hästi siin jooksmisega läinud, äkki teeks ühe kena säärevigastuse? Ausalt, ma just vaatasin oma kevade jooksuaegu ja imestasin, et olengi samal tasemel viimask tagasi ja siis lampi – ei, ei jookse nüüd natuke aega. Iu. Ausalt, jõuludeks tellin uue jala, igaks juhuks kaks uut põlve ja loomulikult saab esitada CV minu vasaku kõrva ametikohale, sest kuigi see on rohu ja järjepideva majaniisutamisega paremaks läinud, on siiski vahepeal tegemist piinarikka tinnituse ja kõrv-lukus seisundiga.
Aga jooksu lugu ka – ma üks hetk avastasin, et vahest kui Kärdlas käime, on mõistlikum poole tee peal maha minna ja siis koju joosta. Saab kiiremini õhtule! See loomulikult eeldas seda, et ma hangin endale normaalsed talvejooksuriided (või tegelikult hetkel sügise), kindlasti helkurvesti ja otseloomulikult pealambi. No ja siis esimene kord kui ma sellise pikema jooksu ette võtsin… väljas oli juba päris hämar. Mul oli kavas 17 km, sellises keskmises tempos. Teine pool distantsist pidi vähe kiirem olema, aga mitte oluliselt. Ma teen hetkel seda poolmaratoni kava, noh. Ja siis kuskil 18 km enne kodu läksin autost maha ja seal rääkisin, et oh ei ole hullu, kes siin pimedas ikka on, olen ju Hiiumaal ja siin pole ühtki paha inimest ega miskit. Ja mul on ju pealamp, mis kõik minema peletab! Pealegi olen ma nii kiire, et parima tahtmise korral jõuaks ehk politseiauto küll järgi, aga mingi lambi kukk küll mitte.
Panin siis klapid pähe, mõtlesin et vaikselt võin mingid podcasti ikka kuulata, ega see kahju ei tee. Ma nimelt kuulan The Running Channelit või siis Girl on the Interneti, kaks lemmarit. Alati hoian neid enda pikkade jooksude jaoks, kui pole väga mingeid aegu ja distantse vaja jälgida.
No ja siis alustasin kenasti aeglaselt ja jooksin kuskil kilomeetri soojenduseks ja siis… tunnen mingit üliimelikku lõhna. Sellist suht rõvedat, kergelt… magusat? Meenutas pisut isegi võib-olla sellist seisnud kassikonservi vms. No ja siis järsku minu valgusvihus on kaks paksu verist triipu üle asflati. Sellised paksud vererajad. Ja siis ma sain aru, et ok, jahimehed on ilmselt midagi siin lohistanud. Ma ei tea, kas korjused võisid ka kuskil tee ääres olla, ilmselgelt ma seda uurima ei jäänud. Panin podcasti kinni ja pistsin sellise tempoga punuma, et ise ka ei usu. Kokkuvõtteks jooksin 18 km tempoga 5:09 kilomeetri kohta. 😀 Ma olin nii uhke, aga lihtsalt… pimedus ja hirm, pimedus ja hirm. Need on väga olulised märksõnad. 😀
Aga nüüd jah, valutan siin jalga vaikselt, mis on küll paremaks läinud, aga ma just jõudsin tasemele, kus ma jooksin mingi 65 km nädalas ja noh, ega kohe sinna ju tagasi ei saa, isegi kui terve on olla. Jama värkkkk, ma olen nii kuri. Ega ma ei viitsi küll pika jooksu päeval sul mingi kuus tundi seda ratast vändata. :S Ükspäev tegin poolteist järjest ja pidin juba hulluks minema.
Igatahes, talv ja jõulud on kohe kohal! Väga ootan. Kas ma veel mingi kingitustepostituse ka jõuan teha? Vast ikka! Tegelikult on nii palju rääkida, aga peaks kuidagi midagi teemadeks jaotama… ent noh, mõnus on lihtsalt need asjad endast välja saada. 🙂
Really, any moment now I should start writing seasonal posts because I never know when I’ll finally get back here. But now seemed like the right time to finally take charge of myself. I’ve actually been marking in my diary every day for the last… two months that I need to write a blog post. But I don’t know, I’ve heard that some people ‘don’t just want to read about running’, so I kind of lost the mood while writing the last post and haven’t really found it again since. I know it’s my thing and I can talk about what I want, but… it made me a bit sad.
Thinking about running and visited Luidja beach for the first time at some point.
So, I don’t really know what to talk about here. I don’t even remember what I’ve mentioned or planned. There was a challenge in between, which I was very excited about and really engaged with, but now… I don’t really feel like continuing, to be honest. It’s been about a month since then.
It was a challenge where I wanted to draw the same picture a little more each day and see what comes out in the end. 😀 Well, here it is, but it’s only about five days’ work and I didn’t do more.
What’s new every day – well, Yuki is about to turn one year old! Still a bit of a loafer sometimes, but so cute at the same time. Both he and Yeti can give a kiss on the nose if you ask nicely. Sometimes Yuki misses a bit and puts his cold and wet nose under your chin, but it’s actually cute. Yeti is polite – either licks your nose tip modestly, or puts his nose against your forehead and blesses you. Anyway, two cute little rascals. Sometimes, when I have to send them out at seven o’clock, it’s too much. Just when I get up from bed and immediately start dealing with them, while four cats are also going crazy, I just want to hold my head with both hands and be like… please let me breathe here quietly. But then, it’s not uncommon for me to go down at two in the night to give them a hug, because I randomly watched a dog video on TikTok before going to sleep and missed them. Why they don’t sleep with us is still simple – Yeti gets hot and clatters around the room, Yuki would eat the wardrobe, cat food, their feeders, probably a couple of chairs, and besides, he can’t go down the stairs himself. So… it’s not really the best idea to take them up for the night. 😀 Anyway, Nuusu and Triibu harass all night… Süsti, our young lady, runs around so much that I think gravity just doesn’t apply to her. Because… I’ve never really seen a cat just randomly climb walls, jump three meters or anything like that. Plus, she has a new hobby – dragging furry coat collars around the room for hours… Motu is the only decent gentleman. Until someone starts eating. Then he turns into an AT LEAST eight-year-old orphan who has never even SEEN food.
A little gallery of cuties.
Yeti really likes his monkey.
Süsti had surgery.
The most unlikely pair.
Nuus guarded the cat food because the courier came when we were away.
Since I can’t run, Süsti has to do all the work, but it’s EXHAUSTING.
Motu waits for Christmas.
Triibu darling!
Anyway, the animals are now explained here and confirmed that they are all well. How are we? How can it be bad when we have such a fun family. Living our lives here, every day choosing which house to be in and whether to sauna or play or… honestly, I don’t know a home with so many entertainments. XD It’s not even cool every time because making choices and me don’t go together. But at the same time, it is because it never gets boring!
We have all sorts of exciting activities here from building to… I don’t know, cars and stuff. Definitely never boring. We put up the Christmas tree (unfortunately not a real one, but Yuki would eat it downstairs and probably cause more trouble than it’s worth), the weather was so nice, at least before the storm now, and this book is a great gift for Potter fans.
I discovered in the fall that I really do enjoy running outside. Now there’s the first layer of snow and THAT THING also happened, so I really can’t do much. What is THAT THING? Namely, some damn idiot left leg thought, ‘Ooh, things have been going a bit too well with this running, maybe I should make a nice calf injury?’ Honestly, I just looked at my spring running times and was amazed to see that I’m back at the same level and then suddenly – no, not running for a while. Iu. Honestly, for Christmas, I’m ordering a new leg, just in case two new knees, and of course, you can submit a CV for the position of my left ear, because although it’s gotten better with medication and consistent house humidification, there’s still sometimes painful tinnitus and a locked-ear situation.
But the running story too – I discovered at one point that sometimes when we go to Kärdla, it makes more sense to get off halfway and then run home. Gets me to the evening quicker! Of course, this meant I had to get proper winter running gear (or actually, for the current autumn), definitely a reflective vest, and of course a headlamp. So, the first time I took on such a longer run… it was already quite dark outside. I planned to run 17 km at a medium pace. The second half of the distance was supposed to be a bit faster, but not significantly. I’m currently doing this half-marathon plan, you know. And then, about 18 km from home, I got out of the car and said, there’s nothing to worry about, who’s here in the dark, I’m in Hiiumaa and there are no bad people or anything here. And I have my headlamp, which scares everything away! Besides, I’m so fast that at best a police car might catch up, but some random guy certainly not.
So I put on my headphones, thinking I could quietly listen to some podcast, it wouldn’t hurt. I listen to The Running Channel or Girl on the Internet, my two favorites. I always save them for my long runs when I don’t have to follow specific times and distances.
Then I started nicely slowly and ran about a kilometer for warm-up and then… I smell something very weird. Kind of gross, slightly… sweet? It even reminded me a bit of maybe some stale cat food or something. And then suddenly in my beam of light, there are two thick bloody stripes across the asphalt. Such thick blood trails. And then I realized, okay, hunters probably dragged something here. I don’t know if the carcasses might have been by the road, obviously, I didn’t stay to investigate. I shut off the podcast and started running at such a pace that I couldn’t believe it myself. In the end, I ran 18 km at a pace of 5:09 per kilometer. 😀 I was so proud, but just… darkness and fear, darkness and fear. Those are very important keywords. 😀
But now, yeah, I’m quietly nursing my leg here, which has gotten better, but I just reached the level where I was running about 65 km a week and well, I can’t get back there right away, even if I’m healthy. Such a mess, I’m so angry. I really don’t feel like spending six hours on that bike on a long run day. :S One day I did one and a half in a row and almost went crazy.
Anyway, winter and Christmas are just around the corner! Really looking forward to it. Will I manage to make another gift post? Probably! Actually, there’s so much to talk about, but I should somehow divide things into topics… but well, it’s nice just to get these things out. 🙂
Väljakutse ja tulemus 