Ausalt, mul on küll tunne, nagu aasta oleks alles alanud, aga tegelikult, tuleb välja, on jaanuar juba läbi. Kuidas?! Nii palju asju on juhtunud ja aega on kõvasti vähemaks jäänud. Selleks ka pealkiri siin – kerimine. Mul on tunne, nagu keegi lihtsalt oleks elule pannud nn fast forward ja nüüd ei suuda pausi panna.
Ma alustasin uues kohas tööd ja see on, noh, raske. Lisaks teen ma päevas umbes kaks tundi pikemalt tööd, nii et enda jaoks just väga palju ei jää. Ma ei teagi, kuidas teised selles kohas töötavad inimesed saavad hakkama, sest ma olen iga jumala päev nagu tühjaks pigistatud sidrun, kui ma arvuti kinni panen ja viimaks sammud jõusaali sean. Lisaks ei ole mul aega päeval isegi vetsus käia, rääkimata sellest, et korra saaks värsket õhku hingata. Ja ausalt öeldes on sellega natuke raske toime tulla. Eriti kui kodus hakkab härra meil ise just siis tõsiselt tööd tegema, kui mina lõpetan. Nii et meil nagu jääb ehk kuskil pool tundi niisama olla või siis lihtsalt ei jäägi muud üle kui kella kaheni öösel üleval olla. Ja ma just mõtlesin, et peaks proovima rohkem magada…
Lisaks olime me mõlemad jaanuaris pikalt haiged ka, mul on siiamaani köha ja veidi nohu. Seda kõrvarohtu kasutasin ka arsti soovitusel vähem, aga olukord läks hullemaks ja sääreluud-lihase asjad on endiselt ka, noh, mitte täiesti terved. Seega trenn on väga piiratud, vähemalt jooksu osa. Eelmine nädal sain nelikümmend kilomeetrit täis, proovin vaikselt seda koormust tõsta, aga noh, sellest pole küll, kui ma tahan Kopenhagenis reaalselt teha tulemuse, millele alguses pühendusin. Nii kuradi frustreeriv, ausalt.
Vaatan siin vaikselt, et mis jooksud sügisesse jäävad. Alguses mõtlesin Viinile, aga seal on see mingi lühikese ringiga jooks, õige linnamaraton on kevadel ja sinna ei vea välja. Vilnius ja Krakow on ka lahedad, aga kuna üks osa minu uuest tööst on Bulgaarias, siis korra mängisin mõttega ka Sofia maratoni osas. Pole veel otsustanud, eks näis. Ja see 24h jooks Eestis on ka muidugi endiselt plaanis, peakski selle osavõtutasu ära maksma.
No ja nädalavahetustel ka väga puhkust ei ole, küll on mingid üritused ja rahvas ja peremured jne. 😀 Ma ei mäleta, millal ma viimati puhkasin või magasin rohkem kui viis tundi isegi nädalavahetuse öösel.
Mul on selle kõige pärast toitumine ja asjad ka nii paigast ära. Ma olen pidevalt väsinud, mis tähendab et mul on pidevalt kõht tühi, mis tähendab omakorda, et kui ma veel trenni ka teen, siis on kõht järsku ikka väga tühi. Ja ausalt, jooksmine pole tegelikult selline trenn, millega kaalust alla võtta, sest seda vaid vaikselt koguneb. Ja noh, ma ei oleks selle üle nii õnnetu kui 1. Mu riided mulle väikseks ei jääks ja 2. Ma ennast lihtsalt kogu aeg nii raskelt ei tunneks. Aga paraku nii on. Ja siis kui ma suudan mõnda aega normaalselt olla ja veidi tervislikumaid valikuid teha, tuleb kas mingi pidu või üritus või ma jään haigeks ja kõik lendab uuesti vastu taevast. Päris väsitav, tüütu ja frustreeriv. Ma tunnen näiteks täna täiega seda, et ma olen olnud megaaa ärritunud ja nõme.
Lisaks ma ei tea mis perekondadel viga on. Enda oma kohta – ma ei ole nendega juba mitu päeva rääkinud, sest haigelt ajab närvi, kui ma midagi kirjutan või jagan, mis on tore või lahe vms (ma ei viitsi enam vinguda, ma seda elus varem nii palju teinud ja nüüd on see faas, kus neil on nagu võistlus, et kellele veel raskemini läheb kui minul), siis mitte keegi ei viitsi isegi reageerida, aga kui kellelgi teisel on MIDAGI vaja, siis on vaja KOHE vastust ja kui ei reageerita, siis helistatakse. Et jumala eest kas ma panen mustad või nahatooni sukkpüksid või jeerum, kuidas üks või teine asi inglise keeles on. Ausalt, ma ei jaksa ka niimoodi. 😀 Mul endal ka elu elada ja hetkel mul tunne, et ma teen seda nagu orav rattas. Ma tunnen ennast täna nii frustreerituna lihtsalt.
Tegelikult eelmise postituse osas ma sain nii nunnu kommentaari ja keegi salapärane isik tahtis teada, kuidas mu elukaaslane teeb meie koduburgerit. Me viimane kord filmisime selle siis üles, aga kuna sealt videost võib-olla nüüd liiga hästi aru ei ole saada, siis kirjutan siia ka:
S ja R salajane kodu gurmeeburx taimetoit/liha…
https://vm.tiktok.com/ZGekptmMC/: KerimineKuklid (ükskõik millised burgeri omad)
Kaste (ketšup, majonees ja natuke kurgivedelikku)
Võileivakurgi viilud
Seened
Hakkliha või kotletisegu (kui hakkliha siis tuleb lisada muna ja riivsaia ka)
Muna
Peekon
Burgerijuust
Hunnik sibulat
Peamsiselt miks see kaua võtab on selle pärast, et meie koorime vähemalt mingi viis sibulat, kui kahele inimesele teeme, ja elukaaslane hakkab vaikselt siis sibulamoosi tegema. Alguses paneb sibula pannile natukese võiga, aga siis lisab järjest vett ja umbes vaid väikse lusikatäie pruuni suhkurt. Seda tuleb hoolega praadida/keeta! Samal ajal ma hakin seened pisikesteks tükkideks ja ta viskab need ka võiga teisele pannile, lisab liha maitseainet ja sweet chilli kastet. Ausalt, parim maitsestus! Samuti lisab vett, kuni kõik on pehme. Siis paneb osa sibulast seentele juurde ja teeb sellise nn laguneva burksi sisu, lisab veel ka supilusikatäie jahu, et see natuke rohkem kokku hakkaks.
Samal ajal ma röstin kuklid, teen kastme ja panen seda mõlemale saiapoolele. Siis läheb alla ka hapukurk. Sinna peale endale ta praeb peekoni ja siis läheb burgerijuust, mul lihtsalt burgerijuust. Seejärel temal hakklihast burger (maitsestamiseks jälle lihtsalt sweet chilli, liha maitseaine ja pipar) ja sibulamoos, mul seente ja sibulaga tehtud möks. Veel üks juust ja tippu praemuna, kus kollane on vedel! Siis teine pool saia peale ja vajutad kokku – valmis ta ongi. Ma konkreetselt seda siin kirjutades tunnen selle maitset ka. XD
Panen video siis samuti siia, äkki on hea, kui saab korra ka vaadata. 😀 Me viimane kord tegime seda mingisugune üle tunni aja vist, sest meil oli neljale inimesele vaja sibulamoosi teha ja see muudkui ei saanud ega saanud valmis, aga oli ootamist väärt! Me tavaliselt ise friikaid kõrvale ei tee, aga seekord me just olime käinud ringi ja kõigil olid kõhud tühjad.
Sellega seoses, ma viimaks sain ronima ka! Käisime Käina Tuuletornis sellel ronimisseinal. Ma ei tea, kas ma siin blogis kunagi rääkisin sellest, aga ma olin kaljuronimises ikka päris kõva käpp. Nüüd lõpuks tuli võimalus oma sussid välja otsida ja vaadata, kas ma ka midagi mäletasin.
Aga mu käed ja sõrmed on niiii nõrgad, issand jumal, see oli peaaegu naljakas. 😀 Mul oli nii valus, et ma praktiliselt nutsin, kui esimest korda kuskile poole peale suutsin ronida, ahhhaha. Paar korda proovisin veel ja siis lõpus hakkas nagu natuke meelde tulema, kuidas ennast seinale lähemale hoida ja jõudu säästa, siis ikkagi sain päris tippu ka! 😀 Hea tunne oli, kuigi väääga hirmus. See on ikka tibake liiga kõrge ja alla ei julge mingil juhul vaadata.
Aga peab jõusaalis vist hakkama rohkem kätele harjutusi tegema, pole midagi parata. 😀 Ma väga tahaks järgmine nädalavahetus tegelikult uuesti minna ja näha, kudias mul siis läheb. Sest TEGELIKULT oli ju lõbus ja teistsugune trenn.
Vaatasin siin veel pilte, mis vahepeal tehtud on, aga ausalt, need on lihtsalt loomad ja jõusaal ja kõik. XD Muud elu nagu polegi. Kurb on ka, sest noh… jah. Ma ei tea, kuidagi natuke ummikus on olla ja kõik häirib ja ma ärritun nii kergelt ja ma olen niiiii kuradi väsinuuud.
Võib-olla ma peaks rohkem kirjutama ja emotsioone välja elama, sest mis on parem stressimaandaja kui kellelegi teisele selliste asjade kurtmine ja ma saan seda siin teha lihtsalt… nii paljudele korraga? Kas ma just leidsin eluhäki? Ma võiks teha endaga vähemalt diili, et iga kord Tallinnas käiest postitan ja vaadata, kuidas sellega läheb. Aga üldiselt jah, mingitest väljakutsetest hetkel väga midagi välja ei tule, sest MUL EI OLE AEGA, palun ajamasinat või siis vähemalt lõpetage see kerimine, ma tahaks natuke elada ka.
Väljakutse ja tulemus 